Enne kui sõpradeks saadakse ollakse varem ikka natuke aega tuttavad. Enne seda ollakse aga täiesti võõrad. Nii olime ka meie omavahel võõrad, enne kui esimest korda kohtusime. See oli kalmistul. Mäletan, et kui Jaani esimest korda nägin, siis oli ta näost valge ja külmunud. Ta vaatas kurbade silmadega mu lõket ning soovis sellest osa saada. Paar kuud hiljem ühines meiega Igor, kuid tema himur pilk jälgis pigem meie tagasihoidlikku õhtusööki. Jah, me kohtusime kalmistul, sest kellelgi meist polnud enam oma kodu ning surnuaed on linnas pea ainuke paik, kus saab rahulikult endale soojenduseks lõkk süüdata, ilma et sellest pahandust sünniks. Eks ta ole omamoodi sümboolne paik meie hüljatute jaoks - ühiskonna jaoks me ju olemegi surnud. Varjud, kes varahommikutel hoovides kummitavas käivad, öösiti uluvad ja hambaid krigistavad. Meie oleme neile salapärased tulukesed öises surnuaias. Meie oleme nende südametunnistus, et nemad saaksid end hoida läbikukkumisest. Harva, kui mõnel meie jaoks veidi soojem koht südametunnistuse kardinate vahel leidub. Ja ega sellest polegi suurt lugu, sest päästa tulnuks meid juba varem. Tänaseks elame meie omas maailmas, kus on teised seadused ja jumalad.