Tundsin, kuidas midagi kerget, külma ja õrna mu näol maandus ja sulas veena mööda põski alla. Avasin silmad, lumesadu - esimene suur sel aastal. Naeratasin ja teadsin, et mäng algab taas. Saatus segab mulle kaarte ja segab nagu alati head kaardid. Kuid alati käib mäng ühe kaardi peale ning ainult heade kaartidega mängu ei võida. Piilusin oma kaarte - seekord neli emandat. Risti, poti, ärtu, ruutu - täpselt selles järjekorras hommikust õhtu suunas.

Head kaardid ja sulgesin silmad. Milline on taktika - millestki pean loobuma, et lüüa teiste tugevamaid kaarte? Ükskõik millest alustan - esimene kaotus saab olema ehmatav eelkõige iseendale. Vaatasin uuesti kaarte ning kergeim on loobuda ristist - kaardist, mis saabus kätte esimesena. Samas tundub see mast mulle alati põnev. Pealegi nii mitmeski mängus on tegemist tugeva trumpmastiga. Kuid käies selle välja võib esimene võit olla ka kavalalt suur. Otsustatud - ristiemand oli asetatud valgele laudlinale. Sama valgele nagu värske lumi. Käik oli õige - see sulandus linasse ning nägin oma silme ees kerkivat valget mäge, tipus rist. Oli õige käik.

Teine käik. Poti emand - sinu kord. Sinust on alati kerge loobuda. Poti - see reeturlik mast; alati võimalus kindel võit käest lasta. Alati kasutada sama hooletult nagu tema sind kasutab. Heitsin ta kergemeelselt mänguplatsile - äsja sirgunud ristiga mäe jalamile. Kaart võttis tuule alla, keerutas ennast ning maanus. Ei midagi. Kuid mittemiskist sünnib alati midagi. Tõusis tuul ja pühkis kaardi kaugele, olematusesse. Kaardi all oli jälg. Selge kingajälg. Vaatasin lähemalt. Mu ees avanes vaskne lukuauk, millest paistis midagi. Heitsin kõhuli ja vaatasin lähemalt läbi lukuaugu, mis oli jäljes. Musta-punane ruum, paksud sametkardinad ja nende keskel keerlemas imeilus naine. Keerles ning ning tundus nagu ta uppuks või lämbuks. Ta vaatas lukuaugu poole ja avas silmad. Need voolasid tühjaks, täitsid ruumi justkui punaka küünlavahaga ning sekundi pärast oli lukuauk täidetud sellesamaga. Õnn oli mulle naeratanud. Olin mänginud enda jaoks ohtliku kaardi parimal võimalikul viisil - endale kahju tegemata.

Olin veendunud, et nüüdsest on mu võiduvõimalused 50:50. Hea šanss. Ärtu, ruutu ja vajadusel veel risti tagasivõtta ja uuesti mängida. Sulgesin silmad ja lasin lumel sadada. Lumi pöördus vihmaks. Teadsin, et läheb kiireks. Tuli ruttu mängida. Pikalt mõtlemata soovisin mängida ärtu emanda. Otsustavalt ja kindlakäeliselt vajutasin selle lauale. Võtsin käe tagasi, kuid ärtuemand oli klammerdanud end mu käe ümber, justkui andes mõista, et olin mänginud õige kaardi, kuid valel ajal. Saatus eksimusi ei andesta. Ärtu langes ja pudenes tükikestena mänguplatsile. Vihm vaibus. Tükikesed voolasid veega vaikselt äärelt alla sügavale. Vesi ja tükid väetasid maailma ning järsku ja ootamatult tõusime lauaga kõrgustesse, tõstes ristiga mäe pilvedest kõrgemale ja kättesaamatumaks. Tundus, et siinkohal võinuks mäng lõppeda mu kaotusega. Käes oli veel ruutu emand. Võimalus oli ka kutsuda risti emand tagasi ja mängida seda.

Vaatasin ruutu emandat. Tundsin, justkui ta ütleks - minu kord, mängi mind. Sulgesin silmad ja kujutlesin, mida see võiks kaasa tuua. Lumi sulaks, rist mäel muutuks kättesaamatuks, saabuks kevad ja kõik kasvaks ja õitseks ning mataks nägemisvälja - peidetuks jääks rist mäel, tükid orus. Mis saab ruutu emandast? Temast saab hirv ning mul oleks valik - kas lasta tal minna või peaksin ta maha murdma. Mõlemad valikud oleksid kaotus. Kuid see oli vaid kujutlus. See polnud kindel. Kuid kaardimäng pole kunagi kindel. Otsustasin risti tagasi mängida. Algas lumesadu ning retk mäeotsa risti järele muutus jälle raskemaks. See on seda väärt, olin endas kindel.

---

Kaks päeva hiljem. Olen saanud taas risti emanda enda valdusesse. Käin selle enesekindlalt mängu. Ning... ning hämmeldunult vaatan, mu käes on jälle neli emandat - risti, poti, ärtu ja ruutu. Oli siis ruutu võidukaart?