Vaatasin end värsketelt nädalavahetusel tehtud fotodelt. No ei ole fotogeeni antud. Õigemini on see kunagi noorena olemas olnud fotogeen kasvanud ja paisunud ning iluideaalidest välja murdnud. Muidu ei panegi tähele, aga just fotodel on näha, et kõik detailid on suurelt olemas ja lehvitavad fotodelt vastu. Lotike lõua all, mida muidu ei märkagi, on täiesti olemas. Nina on suur nagu planeet. Silmad on tuhmid nagu kulunud päevasärk. Kere on ülekaalus ja väljaveninud nagu korduvkasutatud kilekott.

Aga ma pole ainus! Vaid vähesed pääsevad sellest julmast saatusest. Pea kõigil mu tuttavatel on seda pealekasvavat isikupära, mille kohta lapsed ütlevad "konksina" jms. Isegi kui trenni ja dieediga on keha trimmis, siis näojooni ei peida. Väikestestest ilusatest ninadest, mis keskkooli lõpupildil kõigil kenasti säravad, on 30ndate keskpaigaks väljakujunenud midagi groteskset ja hiigelsuurt.

No eks sellega tuleb leppida. Mõnes mõttes võiks seda ju lausa võtta vandenõuseltslusena, et pilgutame üksteisele silma, sest teame, et vanaduses kõik paisub, venib ning vajub ja koidab päev ka nendele, kes näpuga näitavad ;)

NB Hea uudis on see, et päriselus on enamus inimesi siiski tuhat korda kenamad kui fotodel.

PS. Seoses paisumisega vaatasin, et kas on olemas muusikalist "Parimad lood ülekaalulisuse kohta". Nagu ikka, oli Top täitsa olemas. LINK