Täiesti kohutav kui kiiresti tööelu kastreerib eraelu. Paar nädalat tagasi tundus, et minu eraelus hakkab toimuma nii mõndagi põnevat. Tegin juba ettevalmistusi ning tulevik tundus lilleline. Kuid siis tõusis tööl tempo ning kogu entusiasm, rõõm ning ootusärevus on hoobilt kadunud. Lihtsalt pole ja kõik. Kõige lollim on see, et ma tõepoolest lootsin, et sel korral jõuan ma kaugemale. Oleks grammikenegi paari nädala tagust motivatsiooni. Aga täielik null. Lihtsalt null ja kõik. Enamgi veel, mul pole töötuju ka eriti nüüd. Sest tundub nüri kogu aeg mingi ebamäärase tuleviku heaolu nimel pingutada.


Ja selistel hetkedel käivituvad vanad mehhanismid; välja löövad vanad harjumused, mis möödunud aegade kehvadel päevadel kasutusse sai võetud. Ses suhtes on inimene nõme masin, et ta ei kasuta uut, vaid rakendab vana. Isegi siis kui vana töötab vastu.

Õnneks algab muutus "märkamisest" ning ma olen märganud. Nii et on käes hetk muuta oma harjumusi ning teha teisiti, uut moodi. Uue aja vajadustele vastavat. Uue aja meetodeid kasutades. Kuidas - veel ei tea, aga ehk saab peagi teadma.

PS. Videost - kui ma poolsegane nooruk olin, siis kuulasin sellist mussi. Ma ei tea miks, aga paljudele noortele pool-sassis noortele selline muusika meeldis/meeldib. Ei oskagi öelda, kas see aitab viha välja elada või paremini vihasse sisse elada. Vbolla mõlemat.