Eile oli poes avatud kaks kassat. Vaatasin hoolikalt müüjannad üle. paistsid võrdse töökiirusega. Seejärel valisin lühema saba. Ja taaskord valisin selle järjekorra, mis liigub aeglasemalt  See on mulle kombeks.

Aeglus on mulle iseloomulik. Ma pole vist mitte midagi kiiresti saavutanud. Ma pole vist isegi midagi saavutanud, vaid kõik on kujunemise tagajärg.

Sattudes aeglaselt kulgevasse järjekorda, olen tihtilugu vihastanud. Eriti siis, kui mõne kauba triipkood ei tööta. Ja iseäranis siis kui ostja soovib osta kaupa, mida kompuutri arvates poes ei müüdagi. Ja eriti veel siis, kui ostja avastab, et tal ei ole raha kaardil. Ja ükskord juhtus ka nii, et ostetud ajaleht jäi kassasüsteemi lindi vahele kinni. ja ükskord juhtus nii, et ostjatel läksid kaubad omavahel sassi. Ning tavaline on, et oleks ma teise kassa valinud, oleksin saanud 5 - 15 minutit varem poest tulema...

Kassasabas ma vihastun. Tõsiselt. Olen miimika ja kehakeelega teinud agressiivsusele kalduvaid šeste. Ja alati olen end sundinud jahtuma. Sest et kassapidaja ei ole süüdi. Kliendid pole süüdi. Pood pole süüdi. Süüdi on halb juhtimine. Ja minu enda kannatamatus.

Kõige paremini mõjub viha jahutamiseks mõte, et pikk järjekord on kannatlikkuse õpetajaks -  et ma pean õppima olema kannatlikum, sest nii kroonib mind edu. Oodates kindlameelselt paradiisi (kassa läbimist) on teekond lühem ning kasulik õppimiseks (mõtted kassasabas suunata tarkustele). Ja tõepoolest olen end kassasaba-meditatsiooni tulemusena tabanud headelt mõtetelt. Mitmelgi korral olen leidnud hea lahenduse tööalases küsimuses. Nii et järjekorrad on tegelikult kasulikud.