Search among U:buntu's articles

Juuksed on mu pea vallutanud! Jälle on nad nädalaga hüperkasvukiirust näidanud ning segavad mu olemist üpris tüütul moel. Kõrva taha ei mahu, kõrva ees tekitavad imelikku häirivat tunnet. Juuksed, pange end põlema! Nii hüüataks tujutsev noor, aga ma ei

Frustreeriv. Mõte ei jookse, loovus on kinni. Tuju ei ole, sest loovus on kinni. Loovust on, aga mitte selle jaoks milleks vaja. Selle jaoks, milleks vaja, ei ole. On blokk! Mõte ei tööta, justkui oleks teadmine, et sel ei ole vajadust, mõtet, edu.

Üle kuu aja sain ühe päeva päris vabaks võtta. Tegelikult olnuks teha küll, aga otsustasin, et see hingamispäev on mulle. Nautisin väikestviisi. Lugesin raamatut, kuulasin muusikat, vedelesin, käisin jooksmas, tegin ise endale süüa. Ja ostsin

Peas on taas segadus, et kas viimased otsused on olnud õiged. On 90% kindel, et vahetan taas töökohta. Samas ei ole uue kohaga seoses seda "ahhaa-tunnet", et just seda tahaks teha. Näen küll kasulikke momente, mida pean enda teadmiste ja oskuste

... on see, et ei nähta, et teised ei suuda sammu pidada. ja nüüd on küsimus selles, mis sellest ebavõrdsest suutlikkusest poolte jaoks võrseb. Ja milline kliima tekib. Pragmatism võib tingida distantseerumise (lähen oma teed), aga meeskonnamängu korral

Viis minutit püüdsin leida vastust, mis mu tuju ja motivatsiooni parandaks. Viie minuti tulemusena saabus äratundmine, et ma vajan üht suurt kruusi kohvi. Simpel.