Kõrvetav päike sügise külmuses himustab suudelda kaela.
Kaela, mis peidus sallide sees, varjatud tuule ja päikese eest.
Sall peidab kaelal kriime ja plekke, verearme ja sinakaid korpe,
võitluste, vaidluste, kire jälgi, elu värvi, elu teravaid servi.
Kaelast allpool looklevad veenid, tukslevad pulsid, põlevad leegid.
Kerkib ja vajub hingeldav keha, vaiksete õrnade oietena.

Kõrvetav külm sügise esmastes öödes himustab pureda kaela.
Kaela, mis peidus sallide sees, varjatud näljaste pilkude eest.
Sall peidab kaela küpsevat pehmust, vagurat süütust ja hoolikat puhtust,
hoiab end salaja saabuvaks sügiseks,
siis annab end vabaks ja püherdab prügiseks.