Tulin hilisel õhtutunnil linnast. Äärelinna jõudes märkasin, et pilvemassiivi asemel on täna öösel taevas tähed. Kandilise koolihoone juurest mööda sammudes märkasin taevas paljastumas Orioni tähtkuju ning meenus, kuidas poisikesena selle üksi ja iseseisvalt esimest korda üles leidsin (leidsin enne suuri ja väikseid vankreid, enne põhjanaela, enne kõike muud; Orion oli minu esimene enda üles leitud tähtkuju). Taevatähed mulle meeldisid (Meeldivad senini). Võtsin nende jaoks ekstra aega (enam pole võtnud, paraku). Väiksemana piilusin kardinate vahelt ja lihtsalt vaatasin tähti, ilma millelegi mõtlemata. Vanemaks saades vedelesin taveõhtutel lumehanges ja lihtsalt vahtisin taevasse, vahel mõeldes, kas seal tähtede taga keegi veel on. Veelgi hilisemas eas sain teada, et Orioni peetakse müstikas tähtsaks. Püramiididki on tähevöö järgi paika sätitud. Ei imestanud eriti seda teada saades.

Noorukina ilmus ellu Orion veel ühel teisel kujul. Muusikas. Metallical oli sellenimeline instrumentaalpala. Omas žanris väga tegija lugu.




Mida on Orionil mulle veel pakkuda?