Mul oli suurepärane nädalavahetus raamatute, TV ja võileibade seltsis. Mitte ühtegi tähistamist ega organiseeritud või mitteorganiseeritud üritust! Täiesti hea ja rahulik "aeg maha" nädalavahetus. Tegelikult oli võimalus ka tähistada, aga laveerisin kõrvale. Tunnistan üles - igasugu tähistamistest on küllaltki kõrini. Kõiksugu tähistamisi on nii palju, et viimasel aastal olen tundnud, et need takistavad mu elu. Töö on kannatanud, eraelu on ka kannatanud. Vahel on nädalas olnud 2-3 mingit istumist. "Mis see tund-poolteist tähistamist siis ära ei ole," olen endale enamjaolt öelnud. Kuid kui liita juurde ettevalmistused (väike kingitus otsida, aja sättimine, mingite teiste tegemiste edasilükkamine või ette ära tegemine jms), siis tegelikult on kahju päris suur. Kui nädalas on 2 tähistamist, siis see tähendab juba ca 6 tundi millegi arvelt aja võtmist. Vähemalt 6 tundi! Oo pühad kased ja lepad, seda on minu jaoks liiga rohkesti.

Okei, eks ma saan aru, et pühitsema peab ning austada on viisakas. Tihti on tähtpäeva persoon tähtis ning lähen hea meelega. Tihti on see isegi lõbus. Aga jah - seda kõike on lihtsalt liiga palju. Mul on hetkel vaja midagi muud. Rohkem ruumi, rohkem aega iseendale.

PS. Iseäranis ahistavaks on muutunud perekondlikud sündmused. Kuna käime päris tihedalt läbi, siis igas kuus on kindlasti vähemalt 1 suurem kokkusaamine. Sünnipäevad + punased pühad. Okei, muidu on ju tore kokku saada, aga hirmus üksluiseks kisub. Samad toidud, samad jutud, samad näod, samad naljad, samad solvumised, samad mustrid ja nii aastast aastasse. Ja midagi uut ei paista keegi viitsivat kavva võtta. Vot just see on eriti masendav - keegi ei vaevugi midagi muutma. Lihtsalt on eesmärk kõike seda sama vana püüdlikult täiuslikult teha. Täiuslik tuimus!. Ja ma ei sorgi vahele, sest ma mõtlen nii - "see on nende pidu, nende laud ja las nad siis naudivad seda; küll ma see paar-kolm tundi ära kannatan." Aga vot enam ei kannata, lihtsalt ei kannata. Kuidas seda neile nüüd öelda, et keegi ei solvuks. Samas võiks ju otse öelda, sest nagunii solvuvad. Vähemalt vanaema küll. Eks tal on see õigus ka - tema on ju omal moel perekonna tuum. Ja seda mitte suurepäraste lihapirukate tõttu, vaid ta lihtsalt on kuidagi selline jõu kese. Ürg-Mutter.

Kuidas nüüd edasi? Ma arvan, et eks ma ikka vähemalt pooltele pereüritusele pean minema. Veri on paksem kui miski muu. Ja kättemaksuks või ettenäitamiseks võiks enda sünnipäeva puhul teha midagi teistmoodi. Arvestades, et mais võiks sel aastal olla päris suvine kliima, siis läheks bandega randa, mängiks petanque ja ehitaks lastega liivalosse. Vanuritele annaks kätte orienteerumiskaardi, kus teatud punktides avaneb minu kohta mõni infokild, mida nad ei teadnud. Las jalutavad veidike. Ja kui neile ei meeldi, siis kannatagu. Kannatagu nii nagu mina kannatan neid ümber laua "sööme end oimetuks" istumisi. Kättemaks on õiglane.