Vestlesin nädalavahetusel hea sõbraga tööalastel teemadel. Ta oli koolis minust kehvem. Elamises ja karjääritegemises on ta minust edukam. Tal on hea süda (mina tunnen teda selle nurga alt) ja ta ilmselt ongi olnud mu parim sõber juba aastast 1988. Sestap oli natuke üllatav ning samas väga meeldejäävalt õpetlik kui ta ütles: "Olen kindlasti oma elus üle 20 inimese lahti lasknud".

Tõtt öelda olen mõelnud, et mingil hetkel inimese vabastamine on parim lahendus. Kuid mu hea süda jätab selle variandi alati viimaseks. Minu komme on hakata probleeme lahendama pehmelt, ilma inimest solvamata ning võimalikult turvalist õhkkonda luues. Paraku on see mulle endale väga vaevarikas protsess. Sest elu näitab, et probleemide lahendus lükkub nii tegutsedes lihtsalt edasi. Teisel poolel on ju kõik korras! Tal ei ole probleemi, sest tema on harjunud tegema ja mittetegema just sel moel, mis talle tundub okei. Aga kui mina näen asja teistmoodi, siis tegelikult ei ole see ainult minu probleem, vaid see on kogu organisatsiooni probleem!

Tulles tagasi hea sõbra lahtilaskmiste juurde. Tal on head selgitused, miks ta on pidanud neid lahtilaskmisi tegema. Kõige meeldejäävam oli: kui inimene ei arene enam, siis on tal aeg minna. Saan ainult nõustuda. Mittearenevad kolleegid, kes mürgitavad oma "ei saa", "pole võimalik", "oleme alati teinud nii ja ainult nii jätkamegi", "minu panus on juba niigi suur" mõtetega teiste inimeste ajusid teevad sedasi toimetades kõigile karuteene. Nagu mu hea sõber selgitas: "organisatsioonid, mis ei arene, on määratud hukule." Sestap ei tohiks lasta südameheadusel töösuhteid juhtida, vaid puhtal ratsionaalsusel.

Muidugi pean igaks juhuks rõhutama, et ta on alati andnud inimestele võimalusi. Ta on nendega individuaalselt töötanud, aidanud neil eesmärke seada. Ta on andnud inimestele aega. Aga mitte pikealt 3-6 kuud. Kui muutumine nõuab pikemat aega, siis pole see lihtsalt seda väärt.

PS. Ta on pidanud ka oma parimaid töötajaid vallandama. Kuna nood muutusid kõrgiks ja laisaks, mõeldes et nende töökoht on nüüd kindlustatud ning suurt midagi enam tegema ei peagi.

Ja lisaks: asjad peavad olema tasakaalus. Tema on suutnud üles ehitada organisatssioonikultuuri, kus inimestel on võimalus areneda ning kus inimestel meeldib töötada. Ta ei lase inimesi kergekäeliselt lahti. Mul on mõte, et oma poja paneksin tema juurde küll õpipoisiks.