Võimalik et tegemist on esimese filmiga, mille esilinastusele ise trügisin. Tundus et võrreldes nende kümnete filmidega, mis viimasel aastal-paaril on kinno jõudnud, võiks see mulle iseäranis meeldida. Meeldis ka. Kas just fili lugu ise, aga kogu see õhkkond mille filmi loojad lõid, oli tõepoolest midagi minu jaoks. Näitlejatöö oli valdavalt suurepärane (v.a. üks kõrvaosa täitja, kes oli kohutav), riided-butafooria-muusika-värvid olid (loodetavasti) ajastutruud ning samas mõjusid värskemalt kui praeguse aja moodsad stiilid. Lugu arenes hoogsalt (nii palju kui seda lugu oli) ning igav ei olnud hetkekski.

Film räägi ühest juudi noormehest, kes suundub oma onu juurde Hollywoodi ning puutub seal kokku tolleagse koorekihiga. Ühtlasi ka naisega, kes talle väga meeldima hakkab. Nende suhe areneb mittemillestki millekski oluliseks, kuni see suhe katkestatakse. Kuigi elu läheb edasi, siis see suhe siiski ei ole olematuks saanud. Võimalik, et filmi põhifookus ongi nende kahe noore inimese suhtel. Kuigi mulle pakkus huvi peategelase isikliku arengu liin - noorest mittekellegist kujuneb edukas tegija, kes hoolimata oma naiivsusest ja kergest nohiklikkusest osutub siiski veetlevaks suhtlejaks ja suisa osavaks flirtijaks.

Filmi üks üllatus on Steve Carelli tehtud roll (peategelase onu), kes mängib üpriski lähedaselt sellele nagu ta täidab neid karikatuurseid kujusid komöödiafilmides (Kontor, Little Miss Sunshine jne) ning Koorekihis ei mõju tema rollitäitmine naljakalt, vaid pigem lausa traagiliselt. Peategelast mängiva Jesse Eisenberg'i rollitäitmine mõjus kahetiselt. Teatud stseenides oli ta fantastiline, suutes rolli panustada väikesi ootamatuid nüansse, mis tõeliselt rikastasid tema karakterit. Samas ei kandnud ta välja neid stseene, kus oodanuks jõulisemat enesekindlust, võib-olla isegi jultumust ja upsakust (kõigiga suhtlev ööklubi boss ei saa mõjuda liiga poisikeselikult).

Iseäranis nauditav oli peategelase pere lugu - tema isa,ma ja vennaga seonduv. Kahtlemata kõige meelelahutuslikum liin, mis aitas filmi tempot hoida ning tuua sisse mõningaid toredaid twiste.

Ahjaa, kas filmis oli ka mõni moraalne konflikt? Oli küll, lausa mitmeid. Edukate inimeste võltsglamuur vs lihtsate inimeste lihtsad rõõmud. Armastus vs majanduslik kindlustatus. Perelojaalsus vs tõeline armastus. Idealism vs reaalne elu - siin lausa mitu liini, näiteks kommunisti ning kriminaali kõrvalteed - kumb on edukam, kumb elab kvaliteetsemat elu. Lisaks veel õrnalt juudi kultuuri väikeseid konfliktikesi. Nii et film osutus tegelikult mitmekihiliseks ning võiks meeldida neile, kes hindavad elust ja inimestest rääkivaid filme.