Veider on maailm. Üle-eelmine nädal nägin isaga seoses veidrat unenägu. Sellest alates on temaga seoses olnud ebaharilik rahutus. Täna viidi ta haiglasse. Otse söögilauast. Süda ütles üles. Hetkel ei tea, kui hull on asi. Aga kui tema ise ütleb, et kutsu arst, siis on asi väga tõsine. Nii et ma olen mures ja kurb ning isegi kerge hirm on. Me ei ole lähedased, aga ta on mu isa ja isana asendamatu. Minu veri, minu higi, minu pisarad. Ja vastupidi. Mina tema veri, higi ja pisarad. Ja naer, loodetavasti.

Istun kontoris, mõtlen tööasjadele ning näen, et see ei kaalu üles lähedasi. Kui keegi tööalaselt paluks mul täna valida, kas karjäär või pere toetamine raskel hetkel, siis oleks lihtne valik - ma loobuksin tööst. Tööd leiab, raha leiab. Pere on asendamatu. Pere võib olla rikkis, aga ta on asendamatu.

Täna tuleb veel teadmatusega elada. Homme on ehk selge. Homme on ehk helge.