Maailmas on selline raamat nagu "Rekonstruktsioon". Autor on Rein Raud. Jah, see sama "moraalsed värdjad" Rein Raud, keda Maksuamet kimbutab ja kelle sõnad läksid mõnele mehele nii hinge, et too sai psühhosomaatilise nohu.

Aga nüüd raamatust. Kuna hiljuti sai üht Rein Raua ilukirjanduslikku lühijuttu loetud ning see oli väga nauditav, siis raamatupoes "Rekonstruktsiooni" nähes haaras mind mõnus närvikõdi, et nüüd on terve raamatu jagu väga head lugemist. Kaanepilt on ka niivõrd uudishimu tekitav, et ootused olid väga-väga laes. Kuid asjalood osutusid teistsuguseks. Oleks pidanud alustama ootuste ja lootusteta. Küllap siis saaks öelda, et tegemist on suurepärase teosega. Hetkel on kahetised tunded. Miks? Sest osa sellest tundub suht-koht jama. Osa jällegi oli siiski päris hea.

Kirjutatud on jutustavas laadis, mis natuke häirib. Lugu räägib sellest, kuidas vähki suremas olev mees otsib selgitust, miks tema tütar tulekahjus koos mitme teise noorega hukkus. Raamatu esimene osa jutustab tausta (perekonna lugu) ning teine osa sellest, mis konkreetses kohas (üks talu Viljandimaal) juhtus ja viis selle tulekahjuni.

Jutu sisu peaks vist olema see, kuidas religioossus või spirituaalsus inimestele mõjub. Aegajalt on vähemalt sellised hoiatussildid teksti põimitud. Näiteks, et islam saab olla naiste vastu karm. Või et raamatu põhimine motiiv - noorte ühine enesetapp - näitab seda riski. Kui ma õigesti aru saan, siis see enesetapu lugu näitab vist ka seda, et täiesti normaalsed, haritud ja intelligentsed inimesed võivad sõgedaks minna ja kaasa mingite täiesti totakate ideedega.

Njah. Nüüd on segased tunded, et kuidas sellesse raamatusse suhestuda. Kas võtta seda lihtsalt kui juttu, kus mõned filosoofilisemad mõttekatked sees? Või peaks oskama sügavamale vaadata?

Kindlasti jäi puudu sellest liinist, et loo jutustajal on vähk. See peaks andma raamatule midagi juurde, aga ei anna. Kui seda religiooni/spirituaalsuse teemat võib vaadelda kui noorte inimeste eneseotsinguid ning maailma mõtestamist, siis surmaga silmitsi olemine saanuks samamoodi samal teemal olla mingi mõtestamine. Seda aga on raamatus väga vähe. Või ma siis ei leia seda üles.

Võibolla kõige tugevam osa raamatust on see, mis kirjeldab Pariisi sündmusi (loe, saad teada). Samal tasemel, sama tempoga teksti võinuks rohkem olla. Arvestades meie meedias ilmunud lugusid eesti naiste kohta, kes moslemite perre on abiellunud, siis saanuks siin joonistada pikemalt välja religiooni ja ateismi konflikti, islami ja euroopaliku konfilkti.

Kui kõik see kokku võtta, siis meenub diskussioon usundiõpetuse üle. Kui tahta usulise äärmusluse ja mingite segaste sektidega liitumist vältida, siis peaks noortele andma kaasa mingi argumendipagasi ja kriitikameele. Selles valguses on kohustusliku usundiõpetuse teema ikkagi omal kohal. Aga see arutelu vaibus vist juba aastaid tagasi ära. Nii et küllap saame noorkirjanike sulest tulevikus veelgi koloriitseid eneseotsingute lugusid lugeda.