Eesti on vaba seni kuni Mihkelraud on kaine, kuni Klaabu on kosmoses ja kuniks setod tahavad olla eesti rahva osa.

Tänasel Vabariigi Aastapäeva pühitsemisel kogesin erinevaid tundmusi. Käisin paraadil. Vormid marssisid, masinad veeresid, kõne oli pikk ja tavapärane. Isegi tekkis seda patrioodi tunnet. Tegelikult rohkem selline sõjamehe tunne tuli, mitte kodanikutunne. Veidi petekas.

Hilist lõunasööki süües tuli ETV'st dokfilm "Eesti Vabaks! Rokifestival, mis ei lõppenud". Seda vaadates oli meeleolu palju ülevam. Selles oli kodanikupatriotismi. Rahvaliikumises on jõud ja sisu. Isegi selles Mihkelraua võõrkeelses laulus on seda 90ndate alguse vabaduse peegeldust. Minu jaoks kindlasti rohkem kui metsavennalauludes. Ja ma tundsin pitsarestoranis telekat vaadates palju tugevamaid tundmusi kui paraadil.

Kui induktsiooni kasutada, siis võib väita, et vabadus, demokraatia ja patriotism on tavalise inimese jaoks esmajärjekorras ikkagi midagi palju suuremat, kui riiklikud sümbolid suudavad pakkuda. Paraad ja vastuvõtt peavad loomulikult olema, kuid riigijuhtidel ei maksa end eksitada, et riigimeelsus ja patriotism kasvavad paraadi, Vabadusristi ja kõnepidamisega. Palju olulisem on see, et inimesed tunneks end vabana ja et nad tunneks, et neile on kättesaadavad erinevad võimalused; et neil on valikuvõimalus.

---

Eile käisime Aastapäeva puhul väljas ka. Eesti bände kuulamas. Meeldiv oli näha, et eelmise kümnendi generatsioon ka end vahel välja tirib. Oli selline "kodune" õhtu, kus kõik klappis väga kenasti. Isegi vanad kombed koorusid paksu kihi alt vabaks - suhtlesin ka puruvõõrastega kui vanade sõpradega. Nüüd on päris mitu uut inimest, kellele tänaval tere saab öelda :)