"Kui sel kuul enam ühtegi ülesannet juurde ei tuleks ja täna oleks esimene detsember, siis jõuaks kõik kenasti jõuludeks valmis. Paraku on täna 12-s detsember."

"Täna on 19-s," naeris Raigo laginal ja jäigi naerma. Ei jäänud endalgi muud üle kui kaasa naerda. Õige ongi võtta kõike kerge lõbususega, kuigi viriseda on ikka kuidagi mõnusam. Virisemine on selline asjalik argumenteeritud tegevus; lõbusus on kergelt idiootlik, ebatäiskasvanulik. Eks seepärast vist meie rahvas eelistabki virisemist raskuste üle naermisele. Ja kui nüüd lõpuni aus olla, siis virisemise ja huumori kokteil on see kõige maitsvam.

Ja vahel, kahjuks harva, juhtuvad imelised asjad me kontoris. Näiteks ükskord, kui ma muusikat tahtsin kuulata, siis panin klapid pähe ja lülitasin muusika käima. Aga kuulda oli halvasti. Keerasin siis kõvemaks, ja siis veel kõvemaks. Ikka oli kuidagi kehvalt kuulda. Ülemus juba vaatas imelikult. Ja õnneks on mu taip sellistes asjades vahel kiire. Avastasin, et klapid polnud arvutiga ühendatud. Nii kuulsid teised mu muusikavalikut paremini kui ma ise, kuna minu kõrvad olid klappidega kaitstud.

Muigamapanevaid juhtumisi on igal nädalal. Hea aines kergekujuliseks kontoriseebiks. Ehk teekski uuel aastal nii, et kirjutaks esimese poolaasta juhtumised jutuks. Kardan, et kolleegidele see eriti ei meeldiks... nende juhtumised on vahel hirmnaljakad, aga siiski liiga isiklikud, et neid väljaspool teistele rääkida.

Õnneks on ka kaitsemehhanism olemas. Ega asjata kutsuta teatud nalju "inside joke". Väljaspool gruppi keegi lihtsalt ei saa aru ja seepärast lihtsalt keegi ei räägigi neid asju edasi. Kuidas sellest siis jutt komponeerida? Eks see olegi väljakutse. Mõtleb veel.