Meie külas elas mees, keda kutsutakse Vantro. Kummaline mees. Keegi temaga läbi ei käinud, ometi polnud kellelgi tema kohta ühtki paha sõna. Ometi oli tema juures midagi salalikku, justkui kannaks ta endaga kaasas suurt süükoormat või leina. Keegi ei teadnud, mis on tema hingel. Keegi ei küsinud, ning ega ta vist ei vastakski. Oli ta tulnud kunagi üle mere, toodud noore poisina Jüütimaalt orjaks. Too pere, kelle juurde ta kostile võeti, oli ammu kadunud ning Vantrole oli antud vabadus lahkuda. Kuid tema jäi. Hoidis pere kitsedel silma peal, lõi uusi aiateibaid, käis oma krantsiga jänesejahil ning vaikis. Oo jaa, vaikis nagu ilves.

Mina ise olin orb. Õigemini mu vanemad elasid, kuid olid mu metsavaimudele jätnud, kuna ma ühest silmast kõõrdi olin, teisest jalast lombakas ning ei pidanud ka noores meheeas vett kinni. Töötegijat must polnud, ning marjakorjajat meheks ei loetud. Nii mind viigi teadjamees Tugai juurde, et too mind okstele vaimudele nokkida jätaks. Tugai aga rääkis vaimudega, pani mind proovile ja jättis mu endale abiliseks. Metsavaimud olivat näidanud märke, et minu aeg pole veel tulnud ning minu veri on abiks suure kurja võitmisel. Oli see tõsi või mitte, aga taimi oskasin ma eristada ning vanale Tugaile olin ma suureks abiks nõiataimede korjamisel ning keeduste tegemisel.

Elasime oma vaikset elu. Pered kasvasid, põllud laienesid, sõda polnud ning mõõgaterad läksid laisaks. Rahvas oli rahul ning tänas haldjaid.

Kui mul kolmekümnes kevad seljataga oli, tuli ilus suvi ja rikkalik saak. Lõikuspidu tehti vägev ning kutsuti naaberküladest hulka rahvast kokku, et viljakast saagist kõik osa saaksid ning oma sõprust uuendaksid. Pidu oli hea ja ka mulle pakuti mõdu ning arvestati meeste sekka. Head-paremat pandi naabritele veel teele kaasa ning hakati talveks valmistuma. Ja talv tuli käre.

Külm tõi kaasa kurjad hundid ja rasked tõved. Tugaid ja mind sõidutati pea iga nädal kellegi juurde tarre, et aidata kiiremini pererahval tõvest võitu saada. Tugai oli mures ja vanemad samuti. Too tõbi polnud külmast ja ka mind haaras hirm, sest asi läks hullemaks. Tõbi niitis ka tugevamad mehed üle öö sängi hingama ning surm ei jäänud sel talvel võõraks. Pööripäevaks oli seitsmes tares lein ning kogu külas mure kordi suurem. Vanemad küsisid Tugailt nõu ja palusid haldjatega suhelda. Tugai proovis, aga haldjad olid justkui kadunud. Mure kasvas väga suureks. Ka minu hinges kerkis hirm, et nüüd on miskit paha teoksil.

Ei jäänud muud üle kui saata saadikud veel targema targa juurde. Üle mere asub Taraphita säng, mille teenrid on targimad ja kelle vägi on suurim. Nende juures käivad nõu saamas ja ohvreid toomas kogu suure mere kuningad ja vanemad. Kui mujalt vastust ei saa, siis nende käest ikka. Ja kui nende käest ei saa, siis on asi nii kuri, et ei maksa enam tagasi pöörduda.

Tugai oli liialt vana, et rängal talvel pikka retke ette võtta. Saadikuks määrati külavanema vanim poeg Ahke, kel tõsine meel ja targad teod ette näidata. Kaasa läksid kaheksa meest ning saanile võeti ka mind, et asendaksin vana tarka ja jätaksin vajaliku meelde. Juhul kui vaja tulla tagasi teadmistega, mida vaid teadjarahvale võib edasi anda. Koormaks ladusime rohkelt toitu, soojad kasukad ning ka rohkelt hõbedat, et õiglaselt tasuda.

Tee kulges üle talvise maa. Ees ootas külasid, kus meid lahkelt öömajale lasti. Rääkisime oma murest iga küla vanemate ja tarkadega, kuid kuskil ei teatud tõvest miskit. Tuli rühkida edasi ning minna üle jää. Viimasest külast saime teenäitaja kaasa, et me valgesse merre igaveseksei kaoks. Olime tänulikud ja saime sellest julgust ning meelerahu.

Merejää kandis, aga tuul oli terav kui väitsa väle tera. Katsime hobused nahkadega ning surusime ka iseend tihkemalt kokku, et sooja saada. Meri tegi koledat praksuvat häält ning maameestel oli hirm maksa närimas. Õnneks jõudsime õhtuks kindlale pinnale ning ööhakul jõudsime esimesse külla. Olime kindlad, et homme õhtuks oleme päral.

Järgmisel päeval säras talve kohal päike ning pillutas kargesse õhku soojust. See tegi tee kergeks ning viis ka mõtted muredelt eemale. Kohtasime teisi teelisi ning õhtuks oli meid suur hulk üheskoos. Saabusime kohale ning teel kuuldud soovituste kohaselt jäime ööseks hiiest eemale laagrisse. Laager kujunes suureks ning lõkke ääres saime kuulda siit-sealt uudiseid ning lugusid. Suvel olevat virulased svealastega rinda pistnud ja peale jäänud. Saagiks saadud hulk relvasid ja mõned orjad. Lunarahagi saadud paari priskema eest. Järvalastel polnud meie külale sarnast küllust ning seepärast tuldudki, et ohvriannid tulevaks suveks paremat saaki kasvataks. Liivlased tulid aga tänuks ohvreid toomas, sest suur õnn neile naeratanud. Saksamaalt tulnud kaupmehed koos mõningate sõdalastega, et kaupa vahetada ja idalasi eemal hoida. See tõotas rohkemat rikkust ja sõjaohu kadumist. Oli ka mujaltrahvast. Natangid ja sembid. Kuralased ja isegi karjalasi. Ja kuralastega ühes üks eksinud jüütlane, kelle laev koos kaaslastega enne talve kuralaste ranniku lähedal tormihaua leidis. Siin Saares oli kaupmehi ja rändajaid kõikjalt üle mere ning siit lootis ta leida koduteed. Tal oli läinud hästi, sest sattus külla, kus elas mees, kes noorena oli Taanimaale vanema pojana orjaks kaasa antud. Nii oli kõik pikemata selge ning mererahva jaoks pole hädaline vaenlane, vaid leitud vend.

Mainisime, et ka meie külas elab jüütimaalt pärit mees ja küsisime, kas ehk on ta kuulnud mehest, kelle nimi on Vantro. Ei olnud ei jüütlane ega kuralane, aga muigasid mõlemad, sest nimi oli kummaline. Ei tule tihti ette, et mehele antakse nimeks Uskmatu. Ei osanud meiegi midagi kosta ja unustasime selle.

Hommikul ajas vanemapoeg Ahke mind varakult üles. Pidime kahekesi tarkade juurde minema ning teised laagrisse hobuseid valvama jätma. Minna polnud palju. Hiis paistis ning see oli rohkem linn, kui mets. Hiie ümber oli suur palkidest tara ja meie ees suur kivist äärtega värav, mille esist palistasid puuslikud, milledel ruunimärke, rahvakirja, päikeseid ja haldjajalgu. Olid ka mõned kurja peletavad tondikujud - keeled pikalt ees ja silmad verd täis. Värava kohal rippus värviliste paelte keskel suur kotkas ja selle rinnal helkivast metallist päikesemärk. Olime jõudnud Tarkade juurde.

Meid võttis vastu tõsise ilmega habemik, kes palus meid lõkke juurde ning kuulas lühidalt mure ära. Ei olnud meil enne pääsu teiste tarkade juurde, kui ta neile sõna viib. Nii tehtigi ning varsti oli habe tagasi. Ta palus meid kaasa ja viis meid edasi. See paistis olevat rikas ja austatud paik. Jala all märkasin kivist teed, mida hoiti lumest puhtana. Tee viis meid läbi hiie ümara järve kaldale, mis kummalisel kumbel jääst vaba oli ning ägedalt hingas. Järve ümber oli suur hoone, kuhu mahtunuks vist terve malev seisma. Kuid meid juhatati siit läbi väikesele kõrvalrajale, mis viis meid kaugema majakeseni. Meid paluti sisse ning seati ootele. Habe ise astus katte taha, mis meid suuremast ruumist eraldas. Vaatasime Ahkega üksteisele otsa ning jäime ootele. Järsku tõmmati kate eest ning habe palus meid tuleaseme juurde. Seal istusid kolm tarka ning keegi väga vana moega naine. Kõik mõõtsid meid pilkudega ning üks nendest alustas kõnet: "Teie mure on tõsine ja olete teinud õigesti, et siia jõudsite. Too tõbi ei ole tavaliste killast, kuid enne kui otsustame, rääkige kord veel, kuidas on asjalood ning mida asjade parandamiseks tehtud". Ahke kui vanemapoeg rääkis ja ei unustanud miskit. Rääkis sellest, kuidas haigus murrab ning et see viinud elusid. Rääkis sellest, et tarkade rohud leevendavad valu, aga ei ravi kõiki terveks. Rääkis ka seda, et haldjad kadunud, justkui ei oskaks me enam nende keelt ja soove. Tuli mulgi seda kinnitada ning eraldi rääkida neist rohtudest ja loitsudest, mida kasutanud olime. Vanemad ja too vana moega eit kuulasid ja kui lõpetasime, siis mõõtsid üksteist pilguga, milles polnud kergust. Ja siis avas suu too eit ning kõneles häälel, mis ei jätnud kahtlust - tema sõna hind on suurem kui teistel kokku. Ja ta rääkis nõnda "Teie tee on olnud pikk ja toonud kaasa pikad varjud. Lahkunute hinged seisavad teie selja taga ning räägivad oma lugusid. Ei ole tõbi siit ilmast ning ei saa seda arstida kui tavalist haigust. Siin on Suure Kurja võlusõnad taga, tema sulaste tembud ja painamised. Nad on astunud üle tasakaalust ning kisuvad sõda. Nad on tulnud läbi Uskmatu pimedate silmade ja kortsulise käe. Nad on tulnud läbi koera ja kitse vere. Nad on võimelised häid haldjaid tapma ning seda nad on teinud. Ja kui haldjad surevad, siis on kõrgemate kättemaks ligi. Ohvrid siin ei aita, võlusõnad ja ravimid mitte. Vaja on leida nende tempel ning siis iga deemoni südamesse torgata selle sama koera ribi ja tolle kitse sarv, kelle veri on olnud neile isaks ja emaks. Enne seda tuleb leida Uskmatu prohvet, ta tappa ning keha põletada. Siis on tasakaal tagasi ning haldjate mõrv ei tule teie hingele. Kui te seda ei suuda, siis surevad kõik ja mitte ainult teie küla, vaid ümberkaudsed ja ümberkaudsete ümberkaudsed, seni kuni kevad sünnitab esimesed tammelehed. Sinna on palju aega, seepärast kiirustage. Ja pidage meeles - sel korral on talve vari pikem."

Me olime sõnatud. Me ei osanud midagi kosta. Me ei saanud jumalaid ja haldjaid appi paluda. Ja meilt ei võetud hõbedat ega miskit. Õnnistati hea sõnaga ja saadeti teele. Hing aimas halba, maks tundis hirmu, aga minna tuli.

Asusime kohe teele ning otsustasime, et esimene peatus on teiselpool merd. Läksime, ilm külmenes ja meri paukus kurjemalt. Tuul tõusis tormiks ja meie teenäitaja lõi pelgama, et jää lüüakse kõrgeks ning praod rajavad tee sügavikku. Nii oli olnud ja nii võis juhtuda ka täna. Öö oli pimedam kui muidu ning lootsime, et ei eksiks teelt. Ja saatus meid pilkaski ning eksisime teelt. Päevavalgus oli saabunud, kuid rannikut ei paistnud. Päikese järgi saime suuna selgeks, kuid öö oli meid pillutanud tundmatus suunas ning jõudsime alles päris õhtuks kaldale. Uus öö oli saabunud ning tulesid polnud kusagil märgata. Taas tõusid pilved ning öö oli pimedam kui hirm. Tegime lõkke ja veetsime öö siinsamas. Vaikus oli kõhe. Ei olnud kuulda muud, kui mere kurja praksumist. Mind tabas mõte, et meri kaitseb Saart Suure Kurja eest, kelle vari meid jälitanud oli. Ja ehk oli eksimine meile õnnistuseks, et pahalased meid ei leiaks.

Päevavalguses asusime piki ranniku äärt liikuma, et leida mõnd küla või hüttigi, kus oleks kedagi, kes oskaks õige suuna kätte näidata. Kuid ei olnud ei maju, tulesuitsu ega metsaradasid. Justkui inimesteta maa. Ja tuli meil veel käia üks päev teadmatuses ja mures. Kuid järgmine päevavalgus tõi meie pilku suitsusamba, mis kaugemalt õrnalt paistis. Võtsime suuna selle suunas ning peagi leidsime kitsa raja, kust hobune vaevu läbi pääses. Jätsime saanid rannale ning suundusime edasi. Peagi jõudsime pisikese külani, kus paistis vaid kolm-neli peret elama. Inimesi polnud näha ja penidki olid tuppa sooja lastud. Koputasime uksele ning rõõm oli suur, et lõpuks kindel paik selge. Selgus, et olime kõvasti eksinud ning olime jõudnud kahe päeva pikkuse tee lõunasse. Meie teenäitajaga läksid nüüd teed lahku ning meid juhatati kenasti järgmisse külla, kus hõbeda eest uued saanid saime. Edaspidine oli kerge ja ka ilm keeras soojemaks. Teed olid sõidetavad ja kiired. Õhtuks jõudsime külla, kus olime tulles olnud. Ei oodatud meid enam sõbralikult, sest Kurja Vari oli siit läbi käinud ning oma võtnud. Meitesse vaadati veriselt, kuid lasti tarre ning sooviti uudiseid kuulda. Küla tark soovitanud oodata sõnumit Saarelt. Rääkisime keerutamata ning külarahva hinge puges veelgi suurem raskus. Meil lasti öö puhata, kuid hommikul vara saadeti teele. Öeldi, et enam ei kannata oodata ning meil tuleb rutata.

Siit edasi läks kiiresti, sest tee oli selge. Igas külas oli Vari võtnud oma ning inimeste pilgus oli headus kustumas. Tuli ka ette, et meile kiputi kallale, kuid veel polnud meeleheide viinud mõistust ja loonud mõrtsukaid. Meile oli tee vaba ning igas külas anti värsked hobused, et meie tee oleks veel kiirem. Nii jõudsimegi tagasi ja kutsusime küla vanemad ning targa külavanema tallu ja rääkisime retkest. Olin jõudnud teel mõelda eide sõnade üle ning otsinud mõtetes uskmatut. Mu peas kummitasid Saarel kohatud jüüti ja kuralase tähelepanek, et Vantro on jüütlaste keeles Uskmatu. Pärisin tema kohta ning keegi polnud teda mitu kuud näinud. Polnud keegi märganud vaadata, kas tema hütist ka suitsu kerkib. Rääkisin oma kahtlustest ning mehed haarasid mõõgad. Hädavaevu saime Tugaiga terad salve tagasi keelitatud. Targa eide sõnul tuli meil leida prohvet ja sellega alustada. Nii suundusimegi Tugai ja paari mehega Vantro poole, et asjasse selgust saada.

Vantro hütist kerkis õrna suitsu küll. See oli teade, et asjasse selgust võime saada. Ronisime hütti ja jälk lehk tungis me sõõrmeisse. Hämaras toas andsid söed nõrka valgust ning kuulsime rasket hingamist. Tugai kutsus Vantrot: "Vantro mees, tervisi sulle. Meil on vaja rääkida." Kuulsime vaid õrna ägisemist. Tugai jätkas: "Vantro mees, anna endast märku." Kuid ei miskit selget. Hütt oli nahkasid ja mustust täis. Lõkke ümber hunnik näritud konte ja inimese ning looma rooja. Tegime mõned pirrud, et valgust saada ja Vantrot leida. Suurem valgus näitas meile suurema nahahunniku, mille all oli pisut liikumist märgata. Kiskusime nahad eemale ja seal all lebas Vantro ja värises. Pöörasime ta selili ja ehmatasime ära. Vantro silmad olid mustad kui söed ja needust täis. Tema kähisev hääl oli võigas ja surijale omane. Ta ei tundnud meid ära ei silma ei kõrvaga. Miskit kurja oli temaga juhtunud ning ta polnud enam inimene. Järsku tõmbas ta vibusse ja ütles kurjakuulutava häälega: "Mu prohvet on Flyve ja tema ees käib surm!" Siis käis läbi õhu imelik raksatus ning Vantro suust ja ninast tormas välja kärbseparv, mis lae alla lendas ning otsis pääseteed hütist välja. Kõik see ehmatas meid koledasti. Kuid tänu kärbestele märkasime hüti laes jõledaid joonistusi, mis olid täis kujusid kurjadest vaimudest, kes tegid inimestega koledaid tempe ning mõistsime, et olime leidnud pimeda uskmatu ning deemonid. Kuid kes oli prohvet, seda me ei teadnud. Tugaile meenus, et imelikul kombel oli külmale vaatamata sel talvel märgata kärbseid ning see tõi selgitust. Talle meenus kunagi kuuldud lugu ratsurrahva Kuningast, kes muistsel ajal suure sõjaga käinud üle kogu maailma ning tapnud kõiki, keda tahtnud. Siis löönud meie mere rahvad suurde liitu ja purustanud tema väe. Viimasena langes kuningas, kuid enne surma öelnud, et ta tuleb tagasi ning tapab edasi. Seejärel kerkinud ta verest suur kärbseparv, mis ründas väehulka, ronis võitlejate kehadesse ning sõi seest vahvate meeste elujõu. Kui kogu vägi oli võidetud, siis lenanud kärbsed suure parvena taevasse. Tugai õpetaja oli seda lugu rääkides öelnud, et sellest ajast peale peetakse kärbseid surma teenriteks, keda tuleb karta aga ka austada.

Koda uurides leidsime Vantro peni korjuse ning lõkke ümbert kitse luid. Torkisime nendega deemonite pilte, kuid need näisid vaid irvitavat. Leidsime ka mõned kärbsed ja tapsime need, kuid prohvetit ei suutnud leida. Nii elasime terve talve koos surmaga ja meid sai palju otsa. Saatsime veelkord saadikuid Saarele ning saime tõestust, et kärbeste hulka on peitunud Suure Kurja prohvet. Saatsime saadikud teistesse küladesse ning tol talvel tapeti palju kärbseid, kuid õiget ei suudetud ilmselt leida ning surm taandus meie maalt alles esimeste tammelehtedega.