Minu elu teeb kummalisi pöördeid. Tulin eile hilisõhtul tantsutrennist - trennist, kus ma ei ole pea 11 aastat käinud. Aga nüüd läksin. Mingil hetkel avastasin end tühja kõhuga Reinu Pizza poest (see on väheseid kohti kus saab südaöö paiku midagi hamba alla) poolikut seenepitsat nõudmas, et siis seada sammud värskelt üüritud roosasse köök-tuppa Lootuse tänaval. Ja kõik see tõi mingi väga mõnusa nostalgia värina - elagu tudengielu

Omamoodi tore oli isegi see, kui maja ette jõudes leidsin, et välisuks oli lukku pandud. Võtit mul veel ei olnud - naabrimees lubas selle mulle tänaseks ära paljundada. Ega's midagi, tuli õnnetu esimese korruse papi akna peale kopsida, sest tänavale ka ei tahtnud hästi jääda. Papi osutus üllatavalt toredaks ja ei olnud üldse pahane, et hommikumantli ja susside väel ust avama pidi tulema. Hoopis uuris ja puuris sõbralikult, miks mul seenepitsa käes on ja et kas ma ka temaga tantsima tuleks - ta pidi hirmus nobe tantsumees olema.

Aga mina pean veel trenni tegema, et end uuesti liikuma saada. Ja Lootuse tänavale on kardinapuud vaja.