Eile õhtul sain elamuse osaliseks. Tartus näidati raekoja platsil kino. Mitte lihtsalt kino, vaid Taarka filmi, mida ma juba pool aastat pikisilmi oodanud olin. Või õigemini juba eelmisest suvest sadik olin ma pingsalt filmiga seotud tegemisi jälginud. Ja kui siis välja reklaamiti, et tuleb filmi maailma esilinastus :) , siis otseloomulikult ajasin oma Volli kurjaks ja sirgelt Tartusse, vabaõhu öökinno. Nii väga tahtsin näha, kuidas minu õde, minu Singeri masin ning minu grimmeeritud käsi ka suurel ekraanil välja paistavad.

Vabaõhu öökino raeplatsil on juba iseenesest elamus. Miljöö, valgusvihtudest läbi lendavad ja korraks helendama löövad linnud öises taevas, sumisev rahvamas... Õeh, kuidagi erutav ja rahustav samaaegselt. Täiuslikkust rikkusid ainult mõned ülipikad inimesed minusuguse jupatsi ees, kes poole ekraanist oma olemusega kinni katsid ja poole filmi pealt valutama hakanud jalalihased, sest kui kaua sa ikka kikivarvul seista jaksad... Aga himu filmi näha ja vahepeal ka mõnda subtiitrit kiigata oli suur.

Ja kui siis juba algushetkedest haarava filmi lõpupooles saabusid Võru õmblusvabriku stseenid, ja uhkusega tuvastasin tuttavaid kuklaid masinate taga usinasti sehkendamas, oli rahulolu täielik. Oma grimmeeritud kätt ma ei näinudki, sest isegi kui see kaadrisse jäi, kattis selle kinni järjekordne pikemat sorti kinoline minu ees. Aga mis sellest. Esilinastus on nähtud, jalad enam väga ei valutagi ja alati on ju veel võimalus film rahulikumates oludes üle vaadata.

P.S. olin juba unustanud, kui mõnus on öises Tartus ringi jalutada. Ka üksi.