Lill istus ühes paljudest selle suurlinna all kihutavatest metroovagunitest. Tavaliselt metrooga sõites mõtiskles ta selle üle, et küll on imelik - päris linna all on teine linn, teine elu. Majade ja teede alune maapind on läbi uuristatud, tegelikult on linn nagu sipelgapesa. Pahaaimamatult tänaval käies, ei kujutagi ette, mis jalge all toimub. Ning see mõjus Lillele kergelt õõva tekitavalt.

Seekord aga ei vaevanud ta oma peakest uuristatud jalgealustega vaid istus tummalt, pilk tühjusesse suunatud, telefon jõuetult käes rippumas. "Mis see siis nüüd oli?" oli esimene selge mõte, mis pärast paari minutilist pausi tema ajurakukestes registreeritud sai. "Mis see oli - mis see oli... Mis see siis ikka oli..." osatas kohe järgmine mõte. "Sind vist jäeti praegu maha - metroos ja telefoni teel" oskas kolmas tark mõte asjale seletust anda. "Kas nii need asjad siis päriselt käivadki?" punnitas esimene mõte naiivselt silmi. "Sa said kõrvale jäetud nagu tühi kott!" käristas teine mõte valusalt. "Aga hea, et ta vähemalt teada andis, ega läinud lihtsalt kaduma..." püüdis kolmas mõte asja positiivsest küljest näidata.

Lill hoidis hambaid kramplikult koos, et mitte endaga toimuvat välja paista lasta. Ta teadis, et kui ükski virve tema hammastest edasi suunurkadesse jõuab, ei pea enam miski. Kogu ehmatus, kurbus ja ennekõike pettumus voolavad temast välja, uputavad tema ning ka kõik teised võõrast keelt rääkivad inimesed selles metroovagunis. Ja seda ei saa ju ometi juhtuda lasta. Üks armas inimene oli tema kõige õrnemast ja kaitstumast kohast metrootunneli läbi uuristanud ja seejärel mujale kolida otsustanud. Lillel ei jäänud muud üle kui nentida - ahah. Miski soe ja soolane hiilis kokkusurutud hammastest hoolimata pilku hägustama ning imbus vaikselt ripsmetesse...

Järgmises peatuses rapsas Lill oma seeliku sirgu, ajas pea kuklasse ja astus öhe.