Eile sai mul kõrini. Kõrini puhkuse ajal töö asjadega tegelemisest, kõrini Open Officest, mis mu mitme päeva hoolsa töö kokku kräshis. Kõrini sellest, et kui silme eest mustaks läheb, pole õlga, mille najal end tühjaks nutta. Sai kõrini üksi olemisest. Ametlikult. Keeldun edaspidi sellest vaikimast!

Üksi olemine on vahel nii pagana raske. Veel raskem on aga üksindusest jagu saamine. Ma olen proovinud. Ja ei õnnestu! Täielik müstika on see värk! Inimesed nagu kardaksid lähedust, kardaksid üksteist. Ja nii pea, kui kuskilt lähedus paistma hakkab, kaovad nad nagu oleks tonti näinud. Nad väldivad midagi, mis on tõeliselt hea.

Või äkki olen mina imelik, et lähedust otsin? Oehh...