Vahel elu ikka nöögib. Olin mina juba terve nädala alguse usinasti Tartus tööd teinud ning pingutasin ühe endale kaela võetud ülesande kallal. Et tööaega maksimaalselt ära kasutada, mõtlesin, et lähen Viljandisse viimase, kella seitsmese, bussiga. Läksin mina siis väsinult bussjaama ja küsisin viisakalt: "19.00 Viljandisse, palun." Vastuseks sain: "Seda bussi enam ei välju..." Kui ehmatusest üle sain ja lähemalt uurisin, tuli välja, et alates 1. märtsist võeti see minu lemmik buss liinilt maha! Kuidas ma nüüd pikki tööpäevi teha saan, ah? 

Aga see polnud tol hetkel minu jaoks probleemiks. Probleem oli selles, et kuidas ma nüüd siis koju peaks saama? Mina, üksi, suures linnas... Haledus tikkus peale. Võiks ju ööseks endale Tartusse koha leida, aga kes siis minu eest järgmisel hommikul kell 8 klassi ees on? (Kõige varasema bussiga saab Viljandisse alles 9). Ja tunni ära jäämist ometi ju lubada ei saa! Väsinud ja nördinud nagu ma olin, pisar tikkus silma. Suures hädas helistatakse aga ikka kõige lähematele ja nii ma siis emale kurtsingi. Tema ajas aga autole hääled sisse ja startis hoobilt oma tütrekest kurja ilma käest ära päästma. Ingel on ta mul...

Natuke rahunenuna otsustasin minna raamatukokku aega parajaks tegema - Villist kohale jõdmine võtab ju ikka tunnikese aega. Seadsin siis sammud raamatukogu poole - soe on ja tööd saab ka teha. Raamatukogu on ikka üks ääretult tore asutus, hoolitseb vaese tudengi eest ja seda õhtutundidelgi (erinevalt mõnedest bussifirmadest )

Raamatukogu sõbralikkus lõppes otsa aga siis, kui valvelaua piiga keeldus mind fuajeest ostetud sooja ja turgutava kakaotopsiga edasi laskmast. Ütles veel: "Jooge oma jook all ära ja siis tulge..." Misasja?! Esiteks, mina olin tahtnud rahulikult istuda ja tööd teha ning natuke nälga kustutada, mitte kellelegi kahju teha... Teiseks, kes siis joob tulikuuma kakaod kiiresti ja püstijalal? Praegu soovitati mulle ju nii põletusi keelele kui ka maohaavu... Ja olgugi, et leidsin hetke pärast fuajee nurgas rahuliku lauakese ja end sinna sisse seadsin, oli kahju juba tehtud. Kojamehed tuli tööle panna...  Ja seda kõike selle pärast, et seitsmest bussi enam ei sõida.