Kriis tuli, et laiutada ja meeled kuumaks kütta, et kuumutada palavikuga põletik välja. Põletik, mis mädastas inimeste hinge ja pani nendesse mure, vaenu ja häda alged. Nii pöördusid paljude näod ära nende juhtidest ja otsisid tõde jumalas. Nii avasid nad oma palge päikese tõusule ja läksid tegid endale oma maa metsade vahele järve äärde. Linnad jäid tühjaks ja nendesse ilmusid kapuutsidega kaetud hallid kujud. Ei olnud viha, polnud enam pettumust, oli rõõm, et hing sai vabaks pettusest ja tegi ruumi kasvamisele. Hing kasvas. Siis tuli üks, kes ütles, et nad on võõral maal ja neil puudub õigus kasutada tema omandit selleks, et olla vaba; et olla ise. Kulmud kortsusid, meel kortsus, rusikad kortsusid. Üks kutsus piikidega hallid kujud ja käskis rahva "omalt" ära ajada. Puhkes taplus. Õnn pühiti ja järgi jäi needus järgnevale, kes siin vabaks tahtis saada. Ei ole vabadust kõigi jaoks.