Kodanik P sidus mu luulesõlmed valla (kogemata). Talle tegin luuletuse, mille sai vaid tema. Endal tegin päris uue, saaks ka etema. Võimalik, et yhel hetkel, hööveldan sest teose; võimalik et jätan lihtsalt toore seose. Niisiis:

Mul on kaksteist sõrme, milles peitub vägi

nende mängus võlusõnad sees

nendes voolab maagiline jõgi

nende küljes on üks vahva mees.

Selle mehe sees on võimsad tunded,

selle mehe sees on mõtteid, luulet, laule

selle mehe mõtted tihti on nii julged

kuid need mõtted on tänasest nii kaugel.

Tema võlub oma võlusõnul

tema pilk võib võita võõra väe

kogu maailm seisab tema õlul

ja taevast toetavad ta käed.

Ta on lihtsalt tavaline mees

kuigi tal on maagilised näpud

tal on võluväega laulud sees

ta on meie linna vahvaim äpu!