Seisan teel, tuul sasimas juukseid. Mets ääristab põldu, põld ääristab teed. Seisan teepervel kruus jalge all krudisemas. Külm poeb kontidesse ja surun käed sügavamale taskusse. Ühtegi inimhinge pole, olen mina ja on rahu. Kõnnin edasi, ikka tee, ikka põld, metsaviirg ja tuul. Ikka nemad ja mina. Muutumata. Kõnnin ja kõnnin... ees ja taga kruus ja suund.

Põld on sügisekarva, puud on sügise värvi, õhk on teravalt jahe ja pea on tühi. Lihtsalt lähen, vist koju...

See on lihtsalt pilt. Enne seda ja pärast seda on muu. Selles muu's pole kunagi seda pilti. See pilt on vaid siis...