Presidendi aurahade kõrval annab Tallinna meer pealinna aumedaleid, Viljandi linnapea hõbelusikaid, ja teised ei tea mida veel. Kasutu meene, mis riiulile panna, seda vajame me kõik ju kõige enam See on tunnustuse materiaalne tunnistus. Aukiri juurde, mida seinale raamida ja elu on korda läinud.

Keskkooli ajast on mul ligi poolsada auhinda spordist võidetud. Mingil hetkel hakkasin neid vasest junne lihtsalt topsi viskama. Diplomite kohta on mu papa tabavalt märkinud - "kas käisite ise fotopoes paljundamas?!" Järvejooksu eest saadud kilone pesupulbripakk oli hoopis suur rõõm, suurem kui distantsi läbimise eest antud medalike.

Eks see liigne kiitmine kipu vastupidist efekti andma - inimene muutub laisaks, motiveerima hakkab muu. Sõjas kraami kokkuajamine, puhkusele saamine ja ei tea mida veel. Töörindel aga uudsust pakkuvad lisaülesanded, ärapanemine või heal juhul ka häätegemise soov. Või mis...

Kuid siiski oleks minagi meelitatud, kui mind austataks mingi riikliku autasuga. Näiteks antaks hektar maad nagu Vabadussõjas osalenutele. Hakkaks minagi siis leivavilja kasvatama, puskarit ajama ja aia äärel piipu popsima. Ostaks külgkorviga motika ja käiks turul kurke müümas. ... No, tegelikult mitte, aga väike hütt kuskil looduses kõlab päris hästi.

Täna ootab mind ees loodetavasti huvitav loeng inimese põlvnemisest. Ehk kirjutan oma bloogi isegi midagi...