Mul on tänaseks juhe koos. Tegeleda oma kolme põhiasjaga, mida pidevalt segavad mingid asendaja rolliga seotud teised asjad, see ei ole mu meelele eriti meelepärane. Samas tööstress on mind hoidnud eemal ajalehtede lugemisest, mis tavalisel päeval kombeks on. Lehelugemine on kasulik, lausa nii vajalik, et ilma tark näida on võimatu Üks mu õppejõududest on otse ja keerutamata öelnud - tahate olla edukad, siis peate Eestis lugema iga päev läbi Postimehe ja Eesti Päevalehe. Kuid mitte sellepärast ei loe ma hommikul esimese asjana kell 07.00 hommikul weebist värskeid uudiseid... loen seetõttu, et uudised võivad päeva plaane muuta otsustavalt, kui mitte kardinaalselt...

Üldiselt on ajalehed tänuväärne materjal. Tudengina aitas meedia monitooring kenasti häid hindeid saada teatud sotsiaalsete probleemide uurimisel - kuidas meedia konstrueerib ja selgitab meie jaoks olulisi ühiskonnanähtusi. No selgus, et mitte erilise entusiasmi ja professionaalsusega. Kuid ega professionaalid isegi kipu lehe veergudele. Eks tavaline tööinimene teebki pigem kaevikus tööd, kui ronib paraadil kõnet pidama. Ja kui vaja midagi öelda, siis kõlbab mure kurtmiseks sageli kõige paremini interneti kommentaariumi kaevikusõda. Saab end tühjaks laadida ja endast "suuremale" peaga munadesse lüüa. Ega töötegija ülemusele ju otse kurjasti saa öelda. Ülemuse viha on ettearvamatu nagu nakkushaigus. Kas lööb kohe välja või vindub kaks kuud, et siis ootamatult kopsud kärnaseks keevitada.

Kas mul on siis kopsud kärnased? Ei, ei ole. Vaid vahepeal kaob motivatsioon ja visioon. Siis lööb morn meel välja nagu pisvinn näonahale. Õnneks see ajutine, mitte jääv nagu neevus.

Nii, kõht läks tühjaks... aga mitte veel ei pääse ma siit laua tagant, et päeva lõpetuseks end kostitada millegi väärtuslikuga nagu juustuga võileib.

"Ja sealt ta paistabki, mu tulevik nii helge nagu postituvi."