Kui saaks veel minna tagasi ja olla lapsepõlves? Mida siis? Põristaks ikka edasi "see on karrul, see on karrul; karruliga veetakse liiva". Tapaks rätikuga kärpseid ja sööks rabarberit suhkruga. Songis liivakastis ja mäkerdaks plastilises poris, teheks ojakesi, nirekesi, sillakesi, tornikesi, pallikesi. Nutaks väikese valu peale ja roniks õunapuu otsas. Ei tea, ju siis ... saab ka praegu seda teha, aga muda ei ole ning liivaaugu kaevamine pole üldsegi nii põnev.

Ei teagi, kas kunagi tunnen kuskil ja millalgi sellist ühtsusetunnet, kui kunagi seaga üheskoos õunapunne nosides. Võibolla on abielu midagi sarnast? Aga võibolla pole ka. Kas maasikad ongi kunagi nii maitsvad, et viitsiks tundide viisi neid heinamaal otsida? Ei viitsi ju sageli enam telekatki vaadata. Isegi värviteler on oma olemuselt üpris halliks muutunud. Iiiiiiigav.

Kalapüük, kunagi sai õngitsetud. Ometi on selles rohkem vägivalda kui idülli. Mis romantika on vaadata õhku ahmivat kala, kellest tunned surmahirmu. Mis nauding see on? No pole.

Lõkketuli pole enam lummav. Öised jalutuskäigus siiski veel. Kuigi uni on seiklustest magusamaks muutunud.

Peaks täna midagi endale head tegema. Aga mida? Lugeda, joonistada, vedeleda, patseerida... tahaks midagi muud. Külla minna kellelegi? Hm... võibolla. Aga kellele? :)

OK, aitab.