Lõikav tuul oli selles süüdi, et pesunöör hommikul poolitatult maas vedeles? Või olid need käärid, mis ühiskonnas tekkinud on? Või hoopis mu naabrimehe terav mõistus, mis lõikab probleeme nagu nuga võid? Ei tea, aga fakt on - pesunöör on juppideks.

Mida teha? Otsida nöörile teistsugune otstarve? Kuivatada pesu edaspidiselt puuokstel? Jätta pesu üldse pesemata? Või osta uus nöör? Kõike seda on ju võimalik teha. Kuid... milleks üldse tegutseda? Sulgesin silmad ja kujutlesin end maona, kes ühel hetkel lihtsalt nahast välja poeb, et siis uue, puhta ja läikivana kivil päikese käes peesitada. Jah, ussss on lahhhe olllla.

Singer-vonger-singer-vonger, mürgine keel käib laps-laps-laps nina alt teavitamas, et minus on mürki, salapära ja otsustavust. Piisavalt, et ohustada väikesi marjulisi, kes mustika-kombainiga sambla pealt rapsivad. Sops-sops-sops, marjad kogutud. Laps-laps-laps, mitte siit - minu kivi juurest. Hoia eemale, tädi Maali, mina valitsen seda ruutmeetrit!

Kops-kops-kops, kaikaga pähe - nii tegutses kangelaslikult onu Maali. "Parasiidid segamas minu majandustegevust? Ei iial!" Nii rõhutas oma sünnipärast jumalikku õigust mustikapõllu ekspluateerimisele mees, kes ise polnud elus veel ühtki taime, looma, lindu ega inimlast kasvatanud. Ekspluateerimine, see on õigete ärimeeste õige äri - kulusid tegemata suured tulud. Mina, uss, sain temalt kaikaga kops-kops-kops ja roomasin kiiruga lähimasse maaõõnsusse peitu.

Avasin silmad ja otsustasin, et lähen poodi, ostan uue pesunööri ja pisargaasi kaikaga kapitalistide vastu, kes ei taha nastikule jätta ruutmeetritki maad!