Bartolomeu pühkis käeseljaga oma näolt verepritsmed. Lahing oli võidukas. Tema ees lebas kolm surnukstorgatud armeenlast. Ta pöördus ümber ja nägi, et tema isand polnud paremas seisus. Von Wesselhof lebas elutult, vasak käsi küljest raiutud, nukker ilme näol. Võiks isegi öelda, et kergelt võigas. Mis siis ikka, mõtles Bartolomeu ja rebis isanda rahapauna mantli alt ära. Eesmärk on veel täitmata, ristisõda käib - Jerevan on veel moslemite käes vangis.

Zürich'i tänavatel levis ammu kuuldus, et Armeenia riigikiriku rikkused on vangistatud Jerevani, mis on moslemite poolt okupeeritud. Kuldne poolkuu irvitab üle Ararati mäe ja peegeldub Mustalt merelt kristliku Euroopa jumalikule palgele. "Heasöögi" kõrtsis räägiti õhinal Aleksander suure kuldsest spektrist, mis kuulus Armeenia kirikupeale ja mille abil on võimalik leida Jeesus Kristuse haud. Iga kristlase püha kohus on kaitsta hauda ja spektrit moslemite eest. Ja loomulikult on iga joodiku ja varganäo püha kohus see spekter enda valdusesse saada, et see hingehinnaga Konstantinoopolile või Roomale maha parseldada. Nii oli ka Von Wesselhof otsustanud, et mahajoodud rikkused tuleb asendada, et jätkata täisväärtuslikku, isegi paradiislikku elu. Bartolomeu, Von Wesselhofi kannupoiss (tegelikult võlgnik ehk laenuori) soovis muidugi kaasa minna. Seetõttu teritati noad, mõõgad ja kõri, ning asuti teele.

Maareis Veneetsiasse, Merereis Konstantinoopolisse ja sealt edasine Merereis Armeenia rannikule olid igavad kuud täis nälga, merehaigust ja igavaid piiblikõnesid usuhullult kaptenilt. Ometi pidid nad seda kõike kannatama, sest tõtt öelda, see oli ainuke võimalus tasuta Armeeniasse saada.

Ega esialgu Armeeniaski suurt midagi juhtunud. Juhtuma hakkas just siis, kui umbkeelsed usku vahetanud kohalikud Von Wesselhofil käe küljest rebisid, kuna too oli nende lamba varastanud. Bartolomeu, kes parasjagu joogipoolist otsimast saabus, kargas muidugi kangelaslikult võitlusse, kasutades kogu oma kõrtsikaklustes omandatud vilumuse, ja mõrvas kangelaslikult need jumalateotajad ja barbarid. Nüüd tuli kangelaslikult edasi minna. Peremehe tengelpung oli selleks hea võimalus. Tänu Armeeniale oli Bartolomeu saanud taas vabaks meheks, kel on endal voli otsustada, mida varastatud rahaga peale hakata.

Ühtäkki ei tundunud Bartolomeu'le Aleksandri kuldne spekter enam ahvatlev, sest tõttöelda polnud tal armeed ega muukvarga oskuseid. Nii võttis ta suuna hoopistükis tagasi Konstantinoopoli poole. Sealne suur linn tõotas ohtralt kõrtsikakluseid, kergemeelseid naisi, hõlptulu ja ehk mõnd lihtsamat seiklust. Näiteks linnarüütlite röövretked Bulgaariasse. Või Jeruusalemma vabastajate grupikeste paljaksvarastamist.

Niisiis algas retk Maailma nabasse.

 

- sissejuhatuse lõpp -

I ptk "Pime koobas ja murtud jalg"

Esimesed kaks samm Konstantinoopoli poole olid kerged. Kolmas ast tõi endaga kaasa noole, mis potsatas vasaku jala kõrvale maasse. Bartolomeu heitis kiire pilgu tagasi ja mõistis, et nüüd päästavad vaid kiired jalad. Seitse hambuni relvastatud võõrast tormasid tema poole, üks jooksult vibunoolega teda sihtimas. Start oli kiire ja esimesed sammud väledad. Õnneks oli siinne maastik talle liitlaseks peidukoha otsimisel. Esimese pagetud kilomeetri lõpul kukkus Bartolomeu mingisse auku - kopsti - ja kaotas teadvuse.

Teadmata, mis vahepealsel ajal juhtunud, ajas ta end istuli. Pea kumises. Pilkane pimedus, kõva istumisalune, tuikav kere ja ööhääled andsid mõista, et päris surnud ta veel pole.

Julgemata vaenlase hirmus end paljastada otsustas Bartolomeu edasi lebada ja hoolikalt tähele panna kes või mis kus liigub. Ta tüdines umbes kahe minutiga ja hakkas otsima väljapääsu. Õnneks või õnnetuseks meenus, et ta on auku kukkunud ning taipas, et ilmselt on väljumiseks lihtsaim viis tuldud teed tagasi minna. Paraku august välja kukkuda tal ei õnnestunud. Kuna väljas oli öö, otsustas ta luua valgust. Ja valgus sai. Käepäraste varakeskaegsete tuletegemise vahenditega läitis ta võbeleva leegi. Tema ees paljastus koobas, mis polnud kogult suur, kuid see-eest vaimult siiski. Koopakese seinad olid täis joonistusi, mis Bartolomeu jaoks väga võõrad ja kummalised olid. Mõned pildid kujutasid ilmselt loomasid, teised inimesi, kolmandad aga mingeid tundmatuid kujutisi, kus koonusele joonistatud sõõrid ja nendest sõõridest väljusid mingid jooned, mis viisid allpool olevate inimeste ja loomadeni. Bartolomeu otsustas, et nende piltidega pole suurt teha ning vaatas edasi. Ühes nurgas tundus olevat ukse moodi õõnsus. Ta vaatas ja avastas väikese kambri, milles - ohhoo - oli luukere, mille üks jalg oli murtud. Midagi tundus veidrat. See skelett tundus olevat tavapärasest erinev. Vähemalt nendest kujutistest, mida Bartolomeu oli kirikuseintel näinud. Siinne oli lühem, laiem ning pealuu laubal oli mingi imelik mügar. Ta uuris veelgi täpsemalt seda anatoomilist objekti ning avastas, et skelett oli kullast. Tärganud äratundmisrõõm ja tavaline röövliahnus panid Bartolomeu südame tantsima. Ta haaras murtud jala ning pani selle oma pauna. Selle raskus andis mõista, et muu tuleb paigale jätta...