Sisetunne on mu üks suurimaid rikkuseid ja andeid. Tähtsate teemade puhul on sisetunne tihti häid soovitusi andnud. Nüüd aga olen ma plindris, sest sisetunne ütleb, et 2014 tuleb sitt. Mul ei jää muud üle, kui heameelt tunda, et saan juba aasta esimesel nädalal kohanema hakata. Eile tulin lausa sellisele mõttele, et võiks käesoleva aasta kuulutada Enesedistsipliini Aastaks. Samas spordiuudistes räägiti, et 2014 on liikumisaasta ning selline valik meeldiks mulle enesele oluliselt rohkem. Kuid sporditegemisega mina raha ei teeni ning pealegi olen juba piisavalt lulli löönud ning aeg on ka tööalaselt midagi saavutada. Kuid sisetunne ütleb, et ei ole mõtet oodata erilisi tööalaseid arenguid ning põhieesmärk on nö nulli jäämine ehk ellu jäämine. Hirmus demotiveeriv perspektiiv. Sellises situatsioonis ei aita muud kui raudne distsipliin ning hedonismi mahasurumine.

Distsipliiniga on mul enamasti olnud vähe pistmist. Koolis sai olulisemad asjad vahetundides, ülikoolis eksamipäeva hommikul tehtud. Kui kunagi tõsiselt sporti tegin, siis see tuli ka pigem vabast tahtest ning distsipliiniks on seda palju pidada (ühes spordilaagris ma tundsin küll, et hakkame lähenema distsipliinile, kuid see lagunes teise päeva õhtuks, kui treenerid tsipa palju konjakit olid mekkinud).. Kaitseväkke mind ei kutsutud, sest riigil polnud tol ajal raha, et neid poolnälginud tudengeid toita ja katta ning mind arvati reservide-reservi. Pealegi rääkisid tollal sõbrad lugusid, et esimesed kolm kuud on natuke koormust ning hiljem on üheksa kuud igavlemist. Ega seegi mu meelest distsipliin pole...

Töökogemused on ka sellised, et raudset distsipliini pole veel vaja läinud. Pealegi - kohustuste ja kokkulepete täitmist ei saa ka just distsipliiniks pidada, kuivõrd pigem siis vastutustundeks. Lisaks: hommikuti seitsmeks tööle ronimine, pühapäevased ekstra-tööpäevad, 2013- aasta kahel töökohal töötamise kogemus - ikka ei ole seda tunnet, et oleks distsipliini olnud. Ikka leidus aega, et kohvi juua, lehte lugeda ja juttu ajada. Kui seda kõike distsipliiniks pidada, siis selliseks pehmekeseks. Distsipliin aga ei taha olla pehme! Distsipliin tahab olla raudne ja raske nagu haakrist!

Aga milline siis on see raudne distsipliin? Kas kindel päeva- ja nädalakava? Pidev eesmärkide täitmine ja eneseületamine? Kord, puhtus ja täiuslikkus iga teo puhul? Kasinus, kainus ja kangekaelsus? Täiuslik pühendumine tööle ning eraasjade sobitamine ainult nädalavahetusele? Jah, just selline see distsipliin minu ettekujutuses on. Ja sellist stiili ma ei ole tõesti kasutanud. Kas ma sellist elustiili tahan? Tundub tugevalt fašistlik, aga tahaks proovida. Äkki see töötabki hästi ning lisaks ellujäämisele jõuan ka midagi saavutada... selleks aga on vaja püstitada eesmärk, ambitsioon!

Kuid selle ambitsioonikuse ning ninast-veri-väljas tegutsemisega on mul alati olnud probleem .Jumal teab, kuidas inimeste ambitsioonikus on mind segadusse ajanud ning pannud kukalt kratsima või muigama, et on see kõik siis seda väärt? Ja kui tõsiseltvõetavad sellised bravuuritsevad inimesed on, kes takistamatult lobisevad oma unistustest, välismaal töötamise kogemustest ning esimesest tuhandest dollarist? Kuid nüüd ma mõistan, et minu eelarvamused on tulenenud noortest, veel tooretest ja tahumatutest karakteritest, kes oma bravuurikusega on mõjunud tobedalt. Ja Jumal olgu tunnistajaks, seda nad oma nooruses olid (osad on ka siiani). Kahjuks ei ole ma kohanud häid näiteid õigel ajal, kes oleks olnud inspiratsiooniks ning eeskujuks. Nii olengi ma elanud vaid vähest osa oma potentsiaalidest kasutades ning raisanud oma aega mugavale elule, täis pisikesi seikluseid ja tähtsusetuid saavutusi (mis, tõsi küll, on paljude jaoks täiesti tõsiseltvõetavad kordaminekud, kuid mitte mulle, sest ainult mina tean, et see kõik on tulnud liiga lihtsalt).

Kuid nüüd neid näiteid on, kes tasa ja targu on liikunud ning vääramatu jõuga haaranud positsioone, mis leiavad minu silmis tunnustuse. Ja ma näen, et see on tulnud suure tööga, pühendumisega, distsipliiniga, selge tahtega. Kurat küll, ma tahaks ka midagi nii selget ja võimast enda ellu!

Niisiis enesedistsipliin ja ambitsioon, kas proovime olla üks kõigi ja kõik ühe eest?