Stress on kummaline jõud. See kerib ja kerib ning kerib end kokku, et siis plahvatada. Mil moel see juhtub, seda on enamasti lihtne ennustada (käitumismustrid, rituaalid jms), aga vahel on tulemus täiesti ootamatu ja sealjuures meeldiv. On see siis tormiliselt tulemuslik tööpäev, mil suure viha ja sisemise motivatsiooniga kolme päeva töö tehtud saab. Või on tulemuseks suisa midagi loovat. Täna õhtul (loomulikult pooleliolevate tööde asemel) tuli väike hoog peale ning tegin pooleteise tunniga ühe ilukirjandusliku jutukese, mille otsustasin jutulaborisse üles panna. LINK. Tõenäoliselt on selle loo puhul parim osa viidatud muusikavideo, kuid arvestades, et ma kirjandusliku töö eest stipendiumi ei saa (ega tõenäoliselt hakkagi saama), siis esimeseks palgaks olgu see, et tunnen end natuke aega rahulolevalt.

Ahjaa, unenäod on ka veidramaks muutunud. Eile öösel nägin Savisaart unes. Ta nägi parem välja kui nendel piltidel, mis meedias avaldatakse. Me dialoog nägi välja midagi sellist:
Mina: "Tere härra Savisaar, kuidas tervis on?" Ja kohe seejärel, kohmetudes natuke küsimuse familiaarsusest, parandasin ennast: "See tähendab, et ma tahan tegelikult öelda, et te näete meeldivalt terve välja".
Edgar (naeratab sõbralikult): "hästi, tänan küsimast."

Kohtumine leidis aset Viljandi kino Rubiin ees, mida enam juba aastaid olemas ei ole.
Ilmselt ei ole eriti ilus võõraid inimesi oma unenägudesse lasta (veel enam, sellest kirjutada), kuid kui kellelgi tervis on hea, siis mul on sellest ainult hea meel. Niisiis - olgu Edgari süda, Andruse maks, Jürgeni närvid ja Sveni jalad ikka terved, et nad teeniksid eestimaa rahvaid ikka samamoodi nagu nad seda seni on osanud teha.