"Su nägu kõlab tuttavalt" finaalis oli mõtlemapanev hetk, kus kaks hallipäist, pikemate juuste ja rabeda habemega vanameest ootasid õiglast otsust, kumb on parem. Sellist pilti näeb harva ja olgugi, et kostüümide all olid noored mehed, siis see pilt iseenesest on kõnekas. Arvestades meelelahutusmaailma küllaltki dominantset noorusekultust mõjus see ootamatult. Ma ei julge luua assotsiatsioone publiku või ühiskonnaga, kuid sooviks vaadata nende meeste hinge, kes olid kostüümide sees. Koit Toome ja Ott Lepland on viimastel aastatel sümpaatsemaks muutunud (küpsemaks, tasakaalukamaks, maitsekamaks), kuid selles saates tegid nad väga palju seda, mis minu austust nende vastu kindlasti tugevasti kasvatas. Nad olid musikaalselt suurepärased, nad oskasid olla naljakad (ja mitte labaselt, vaid väga stiilselt), nad jätsid inimliku mulje ning nende finaali lauluvalikute motiivid ei ole midagi vähemat kui suuremeelsed.

Paraku ma ei leia seda tarkust üles, mis selles "Kaks vanameest suurel laval" motiivis peidus on. Võib-olla ei olegi midagi, aga nii tahaks, et oleks. Sest see pilt oli nii ootamatu ning nii võimsa potentsiaaliga.

Jah, Koit ja Ott olid küll Suurel Laval, kuid nad olid ise Suurelt Laval ning ilmselt eneselegi teadmatult on nad saanud hakkama millegagi, mida väga tihti näha ei saa - nad lisasid maailma väärikust ja andekust juurde.