olen sunnitud tunnistama, et kui ikka tööd teha, siis mina üle 8 tunni naljalt ei jõua. Erandeid loomulikult on. Eila tegin 7:30-st kella 18.00-i probleemita. On olnud nädalaid, kus 4-5 päeva järjest on 12-tunnised tööpäevad normaalsed. Siis hakkab kvaliteet muidugi kannatama. Mõeldes mõnedele kolleegidele, siis on mul arenguruumi küll. 14 tundi kvaliteetset arbeit'i igapäevaselt 5 päeva järjest on eksperdi tase. Ma olen lihtsalt sell :)

Igatahes eile tundsin end jälle poisikesena, kes elust midagi ei jaga. Ma ei tea, kas see peaks mind rõõmustama, et enamus inimesi tunduvad veelgi ebavõrdsemas positsioonis olevat. Aga võibolla mu elukogemus hakkab moodustama teatavat tolmukera, millel on isegi märgatav kuju.

Milles siis asi? Esiteks mul ei jää kõik vajalik meelde. See takistab mõistmist ja kompetentsust pikemas plaanis. See, mis pool aastat tagasi tundus selge nagu siilile, see on mattunud uute teadmiste alla. Ju on liig palju meelde jätta. Njah, mis siin ikka. Aeg annab arutust, vist.

Teiseks on mu kehakeel väga loetav. Avatud raamatuna, tundub mulle, loetakse välja minu ikka veel väheldast elukogemust, teatavat ebakindlust, võibolla aegajalt põhjendamatut enesekindlust. Võimalik, et on see lihtsalt ajutine petlik värelus mu enese sees. Aeg annab arutust, vist.

Kolmandaks olen jõudnud järeldusele, et mu oskused elu korraldada jäävad siiski liiga nipernaadilikuks. Aeg oleks tähtsustada materialismi ja kuiva pragmaatilisust. Tark oleks muretseda auto, aga samas... mul enamasti siiski pole ju vaja. Aeg oleks muretseda koju kirjutuslaud. Aga samas... enamasti pole ju vaja. Aeg oleks muretseda päris oma kodu. Aga samas istub mulle praegune olukordki väga, sest elan päris mugavalt ja privaatsusest ja pereelust väga ei tunnegi puudust. Samas... millal siis veel? Ehk siiski veel poisike ma... see selleks, aeg annab arutust.

Fikseerun nüüd millekski.