Eile käisin merel, purjekaga. Oli tuul, oli külm. Aga väga hea. Enne seda kui väga külm hakkas. Lained kõigutasid, natuke pritsisid isegi. Lahelt vaadates on Tallinna siluett ikka vääga kena. Tekkis selline kodune tunne nagu metsas tekib - et jah, siin olen kodus.

Reisu eesmärk oli uputada kamraad R.-i poissmehepõli sügavasse vette. Mulle meeldis pillatud satiir, et kui naisest lahku lähed, siis tuleb kivi üles otsida. Puhtalt selle hirmus ei julgeks eales lahutada :)

Igatahes seeme on külvatud ja kunagi millalgi ma läen purjekaga veidi pikemale retkele. Lasen päikesel selga kõrvetada ja köiel peopesasid lõhkuda.

Nii nälg saabus, polegi täna suurt...