Üks tuntud Eesti naiskirjanik ütles kord ühel koosolekul huvitavalt: "Ärge palun minuga arvestage töögrupis. Ma olen kirjanik ja kui mul hoog peale tuleb, siis võin mitmeks kuuks ära kaduda." Mulle väga meeldis selline ausus (seda nii teiste kui iseenda vastu). Küll tahaks ka enda vastu nii aus olla. Sel nädalal kripeldab nii kõvasti kuhugi mujale, mingeid muid asju tegema, et tunnen end lausa piinatult. Hambad ristis teen kohustuslikud asjad ära ning kohvipauside ajal kisub vägisi loominguliseks ära. Avastasin ühe luulekonkursi, millest võiks vahelduse mõttes osa võtta. Samuti on mitu jutukirjutamist pooleli. Kõige rohkem aga tunnen puudust vabadusest - võimalusest lasta loomel minna ja teha, mida loome tahab. Sellist ringitolgendamise aega oleks vaja. Mingis võõras linnakeskkonnas ringiluusimise aega. Partide vaatamise aega. Hommikul neljani ülevalolemise aega. Puulõhkumise ja võsakoristamise aega. Sellist aega oleks hetkel ainult töötuks hakkamisel. Töötu aga ma praegu olla ei kavatse. Nii et on vaja leida mingi muu kanaliseerimise vorm, et piin väljuks ning alles jääks tahe ja võime tegeleda igapäevase rutiinse tööga. Ei tule ühtki head mõtet.

(ja kohvipaus lõppebki siinkohal.)