Selle looga pole muud legendi, kui et see on mul kaks nädalat kummitanud ja kuna see mulle head tuju tekitab, siis on sellest ainult kasu olnud. Sest...

... sest veidi hull aeg oli. Stressi jätkus mitmeks nädalaks, sest mitu möödapääsmatut-edasilükkamatut-delegeerimatut tööd olid korraga kukil. Ja suures osas on see nüüd tänaseks ajalugu, nii et pingelangus on füüsiliselt tuntav ning töölt tulles jäin ma lihtsalt kopsti paariks tunniks magama :)

Ja ega ma praegu tahagi muud, kui et seda lugu jagada; tahan, et mõni teist seda kuulaks ja ehk leiate ka kosutust sellest ootamatult pimedaks muutunud ajas ;)

Ahjaa, eile käisin üle aastate esimest korda raha eest trennis. Väga hea oli (väsitav, aga kosutav). Vorm polegi katastroofiline. Kui stabiilse graafiku kontidesse harjutab, siis kevadel võib juba rahvajooksudel ehk mõnel poolmaratonilgi osaleda.