... Mugavust armastavad inimesed tahavad näha ainult ümmargusi vahast nägusid, poorideta, karvadeta, ilmeta. Me elame ajastul, kus lilled püüavad elada lilledest, selle asemel et ammutada kasvamiseks jõudu tublist vihmasajust ja mustmullast. Isegi ilutulestik, nii tore kui see ka ei on, saadakse ikkagi maapõues peituvatest kemikaalidest. Meie aga mõtleme millegipärast, nagu saaksime me kasvada lilledest ja tulevärgist toitudes, jõudmata selles ringkäigus tagasi reaalsusesse. ...

Allikas: Ray Bradbury "451 kraadi Fahrenheiti", lk 87.

Lugesin selle raamatu täna hommikul läbi. Väga hea raamat. Fantaasia segatud filosoofiaga. Selles raamatus on eluväärtuste teemal võibolla rohkem juttu kui mõnes teises raamatus; sellises, mille eesmärk on õpetada "õigesti" elama. Kuigi loomulikult saab elu elada mitut moodi. Võibolla on rohkemgi neid, kes hindavad rohkem sellist õpetust, mis juhendab looma ümmargusi vahast nägusid, ütlema seltskonnas klišeesid, vaatama õigeid filme ning kuulama õigeid kontserte. Jah,mis kasu on välisministeeriumis töötaval ametnikul teadmisest, kuidas maitseb vihm või milline on mulla tekstuur. Pigem on talle oluline osata naeratada, korrektselt inimesi kõnetada, teada multipolaarse maailmakorralduse plusse ja miinuseid, tunda ametkondade tähtsus-hierarhiaid jne. Ainult et ... ka Montag (raamatu peategelane) elas omas maailmas õigete reeglite järgi võrdlemisi edukat elu, kuid sealjuures ei olnud ta selles idüllis elades õnnelik. Usutavasti leidub kõrgeid ametnikke, kes õhtuti tunnevad, et nad ei ole õnnelikud...

Tundub, et see õnnelikkuse illusioon tulenebki tihtilugu eksiarvamusest, et lilled saavad elada lilledest, mõistmata et kasvamiseks tuleb ammutada jõudu mustast mullast. Keelduda uskumast muud, kui et lilled saavad ainult ja ainult lilledest, võib viia enesehävinguni. Mida ma täpsemalt mõtlen, sellest räägib film "Kurb Jasmine" ("Blue Jasmine"), milles peategelane on harjunud jõuka eluga, kuid jääb jõukusest ilma ning peab oma eluga ise hakkama saama. Siiski on ta jätkuvalt kinni harjumuspärases elus (mis tähendas, et ta ei pidanud tegelikult midagi muud tegema, kui vaid ainult mängima kaasa rikaste inimeste õukonnamänge - ilusad riided, ehted, vastuvõtud, poodlemine (mis kahtlemata ongi nauditav ja puha, ainult et kui elu ainult sellest koosneb ning muud ei osata nautida (kui see on kinnisidee), siis see on naeruväärne ja kurb - minu isiklik hinnang, no offence.)) ning see tagajärjena takistab teda tegelikult eesmärke saavutamast. (Noh, teisipidi, kui inimene jääb kinni vihma maitsmisesse ning unustab töölkäimise jms reaalse elu, siis on ka see naeruväärne ja kurb.)

Tulles tagasi 451 Fahrenheit'i juurde, siis mina saan raamatu moraalist aru nii, et õnnelikuks olemiseks tuleb osata hinnata väikeseid asju, elu oma lihtsuses; tuleb osata elada hetkes, olla teadlik ümbritsevast ning julgeda seda kõigi oma meeltega tajuda. Loomulikult iga asi omal ajal ning kui amet sunnib tegelema suurte teemadega nagu geopoliitika, suured relvatehingud, haiglavõrgu korrastamine jne, siis ei maksa läbirääkimise laua taga hakata lepingu paberit nuusutama või keelega lakkuma, et kuidas maitseb kokkulepe, mis paneb 100 miljonit liikuma. Seda võib teha hiljem, ametiauto tagaistmel kui keegi ei näe.