Käisin kunagi fotoringis. Ilmuti, loputus,kinniti vms. Tegin mustvalgeid fotosid. Kuna filmilint oli 26-32 kaadrit vms ja see tuli osta, siis klõpsisin säästlikult ning seda ei saa harjutamiseks pidada. Nii ei saanudki minust isegi amatöörfotograafi.

Nüüd on pildistamiseks telefon, millega võib juhuslikult huvitavaid hetki tabada. Eelmine nädal tegin ühel pimedal ööl õuntest pilti. Kukkus päris huvitav välja. Seda saaks kasutada lausa mõne kaubandusketi kilekoti disainimiseks.

Ega muud polnudki, kui tahtmine proovida, kuidas pildi lisamine välja tuleb.

Aga, et ikka oleks midagi asjalikku ka, siis proovime ühe riimi seada.

"Raevukas ilu"

Käisin kunstinäitusel vaatamas modelle
nemad ihualasti vormimas sardelle
ikka savist sihka-sahka vormub eatu kunst,
kattes kogu moodsa kunsti ajaloo ulatust.

Vaatasin ja tundsin kätes motoorset rahutust,
tundsin selget vajadust saada rahuldust.
Ei suutnud vastu pidada ja püsti hüppasin,
nagu Robert Harting oma särgi katki rebisin.

Tormasin siis publikust areeni keskele,
andsin voli rahututele kätele.
Lükkasin modellid julmalt kõrvale
ning asusin himuralt savi kallale.

Läbi käte kanaldus ürgne loomejõud,
tegin kruusid, lusikad ja mõned savinõud.
"Juurde!", nõudsin savi ja seda mulle toodi
ning lõpetuseks meisterdasin savikuju iseenda moodi.

Puhusin siis kuju sisse eluhinguse,
pigistasin käima noore vereringluse.
Tõstsin savipoisi püsti öeldes - "Aadam, kõnni!"
Ja tema mulle vastu: "vana, mine mu***i!"

Ja sellega sai kinnitatud arhetüüpne tõde,
et isa-poja vahekord on tihtilugu nõder.
Savipoiss siis tõusis ja pritsis tulist tõrva:
"Vanamees, mu looja, mõistan Su surma!"

Siis tõusis publik püsti ja aplalt aplodeeris,
me etendus neid oma hooga väga veenvalt veenis.
Siis kummardasin rahva ees neid lahkelt tänades,
veel täna teine show on ootamas mind ees.