Ootamatult on juba augusti keskpaigaks mitu kilo tööülesandeid rõõmsaks lillaks käntsakaks kokku veerenud, et kaugel see stress ja vererõhuhäiregi on. Mõtlesin küll, et nädalavahetusel võtan end kenasti kõigest vabaks ja teen need asjad ära, mida nädala sees teha ei saa. Loomulikult ei jõudnud ma eriti kaugele, sest miskipärast oli palju toredam tegeleda isiklike asjadega. Lõppes see ikkagi sellega, et eile õhtul hakkas südametunnistus kägistama ning panin tänaseks äratuse 6.15, et lähen varem tööle ja teen natukenegi midagi ära.

Hommikul sain näo õigel ajal kenasti padja seest kätte ja olin täis elutervet motivatsiooni kõik mounteverestid alistada ning sealjuures naeratada oma kõige võluvamat naeratust. Sain sellest enesekindlusest nii võimsa energeetilise süsti, et panin trenniriided selga ja läksin jooksma. Ei olnud väga hea mõte, sest sattusin hommikusele koerakusetamise ringile. Minusugust noort hirve nähes läks päris mitmel penil jahikirg toonusesse ning keskealistel prouadel tuli oma aastate jooksul treenitud kilekotikandmise muskleid proovile panna, et lemmikloom ohjes hoida. Tõttöelda on neil asi käpas ning suutsid oma koerad kenasti kontrolli all hoida. Naised on maa sool, pole midagi öelda.

Peale kolmandat kurvi meenusid mulle pühapäevahommikused Moskva kergejõustiku MM-i spordikommentaatori sõnad, et "meie mehed on parajad unimütsid ja ei saa enda lihaseid hommikuti korralikult tööle". Tõsi see on. Arvan, et see on meie rahvuslik eripära, sest ka mul oli lihaste töölesaamisega probleeme ning vorm oli seetõttu otseselt piiratud. Niisiis sörkisin tagasi koju, mis oli ka ainuõige otsus, sest muidu poleks tööle varem jõudnud.

Aga ma jõudsin ning ma tegin. Kohe kaheksast 11.30ni olin nii süvenenud, et töö põles mu käes. Siis jooksis juhe kokku ning vajasin ilmselgelt superviseerimist või vähemalt ülemuse poolset juhtimist, millist luksust polnud siiski kusagilt võtta. Õnneks oli kööginurgas tekkinud korralik virn pestud ja pesemata nõusid. Ja nagu me kõik teame, on nõudepesu väga hea teraapia (kõik kurjategijad peaksid iga päev tund aega nõusid pesema!), ning teraapiat ma vajasin ning järgmised tund aega sisustasin sellega. Väga hea töö. Puhas meditatsioon. Puhastav meditatsioon. Minu mõtted lahkusid koos pesuveega äravoolu ning alles jäi mõttetühjus, mis teadupoolest on mõttetarkuse eelduseks. Ja pärast töö lendaski ... veel õige natuke edasi. Siis läks kõht tühjaks, mispeale tegin kiire supi ja et päev raisku ei läheks, siis läksin ja lasin verd.

Nimelt räägiti mulle auk pähe, et aeg on olla doonor. Ja kuna mul on juba üle kahe kuu vahet olnud, siis läksin mõttega kaasa. Protsess oli kiire ja korralik. Tavalised protseduurid (andmete kontroll, hemoglobiin normis, vererõhk nati kõrge, Euroopast väljaspool pole reisinud, ebahügieenilist seksuaalelu pole elanud, tablette ei võta ja narkot ei tee), seejärel viis minutit verepaki täispumpamiseks, tänuks toode kapist (sel korral pakk lagritsat) ja ilus valge marli ümber küünarnuki. Muide, see valge marli ongi asja juures kõige parem, sest inimesed jäävad tänaval vaatama ja siis on uhke tunne. Üks tšikk oleks peaaegu rattaga põõsasse keerand kui jäi suu ammuli mind, "sidemetes kangelast" vaatama.

Läksin kontorisse tagasi ja seal ei juhtunud rohkem midagi huvitavat, aga kuna supp oli väike ning pool liitrit verd võrdub 650 kilokalori kaotamisega, siis läks kere heledaks ja tuligi õhtust sööma minna. Oli selge plaan kiirelt einestada ja pärast kontoris veel tööd teha. Plaanist ei tulnud paraku midagi välja, sest kana kõrvale tundus, et ColaCola ei sobi ning piim ja keefir ei olnud täna atraktiivsed, siis mõtlesin et väike õlu ei tee paha. Muidugi sain peale esimest lonksu aru, et olin midagi tähtsat unustanud. Vereandmise päeval alkoholi joomine ka vähestes kogustes on ju sulaselge lollus. Võtsin küll väikese õlle (0,3 liitrit) ning jõin sealt pealt ainult natuke ära, kuid see lahja vedelik hakkas pähe nagu noor puskar. Loomulikult lükkasin õlle kõrvale ja sõin kõhutäite lõpuni, et joovest ruttu jagu saada. Töötas küll, aga mitte väga hästi. Läksin kontorisse tagasi ning enesetunde põhjal olin veendunud, et töötegemisest ei tule midagi välja. Mõeldud, tehtud, asjad koos ja minema. Uksest väljudes tabasin end küll mõttelt, et kui tööd ei teinud, siis oleks võinud õlle ka lõpuni juua, aga see polnud niivõrd alkoholismist tingitult, kuivõrd rohkem selline küüniline huumor iseenda aadressil.

Aga kuna härrad promilli all jala ei käi, siis loomulikult otsustasin ka mina, et peab olema vähemalt neli ratast, mis mind sõidutavad! Ühistransport tundus hea valik ja suundusin talonge ostma. Nägin ka, et õige buss sõitis juba välja, nii et tuli hakata aega surnuks lööma. Parim viis selleks on raamatupood. Tõendiks sellele juhtus kaks asja. Esiteks nägin oma loovkirjutamise kursuse juhendajat, kes leidis, et meie koolkond peaks aktiivsemalt koos käima ja minul on seal oma kindel koht. Loomulikult olin selliste hinnangutega nõus ja lubasin end lahedalt millalgi ilmutada. Teiseks leidsin odavpüügist taas ühe raamatu, mis on selgelt oma hinda väärt. Juha Jokela "Mobile Horror" hinnaga 0,99 eurot on nii inspireeriv huumor, et andis ka mulle tõuke oma tänasest võrdlemisi värvikast päevast üks loovkirjutamise võtmes jutuvada kirja panna.

Siin see nüüd siis oli.

PS. lilla käntsakas tööülesandeid on veel täiesti alles ja sellega tegeleme homme.