Kui ma kaubanduskeskustes ringi liigun, siis märkan päris tihti väikeseid ärisid, kus üksik töötaja vahib tuima näoga oma telefoni ekraani, sest kliente ei ole ega tule. Enamasti on mul nendest inimestest kahju, sest suure tõenäosusega on neil mõttetu töökoht, mis neid tööturul edasi ei aita. Selliseid ametikohti on veel, kus on võimalik aastate viisi tiksuda ilma suurt midagi tegemata ning siiski palk kätte saada. Lihtne elu on küll mugav ja kui koht on kindel, siis võib ka nii elada. Kuid kui mõtlen nende inimeste tulevikule, siis on mul küll mure, mida nad oma hilisemal eluperioodil teevad.

See mure on tingitud kahtlusest, et oma praegusel töökohal nad ei arene edasi, vaid hoopis kaotavad oma väärtust. Ma ei usu, et telefonil sms’ide tippimine arendaks töötaja sotsiaalseid oskuseid ja klienditeeninduse taset. Ma ei tea ka ühtegi ametit, kus sms-i toksimine oleks üks peamistest tööülesannetest. Mul oleks hoopis parem tunne, kui näeksin neid inimesi lugemas raamatuid või konspekte. Näiteks turundusest või psühholoogiast. Isegi noortekirjanduse lugemine osutaks, et inimesel on väljavaated paremaks töökohaks. Aga tuimalt päev otsa telefoni ekraani silmitseda või möödujaid põrnitseda … ma ei usu sellise inimese helgemasse tulevikku.

Olgu, võib-olla on tegemist tolle inimese esimese isikliku äriga ning ta tulebki rahaliselt toime. Sellisel juhul olen ülekohtune. Samas – ma ei usu sellisesse ärisse.

Minu enda kogemused erinevate töökohtadega seoses räägivad üpris selget keelt. Kõige mõttetumad töökohad on olnud sellised, kus ülemusel puudub ettekujutus, mida ta sellelt töökohalt ootab ning samas ei huvita teda, kuidas võiks tööle rohkem sisu ja mõtet luua. Teine ühine tunnus on vähene koormus – kui tegeliku töö saab kahe tunniga tehtud ning ülejäänud päeva jooksul pole midagi asjalikku teha. Kolmas ühisjoon on see, et vale inimene on valele positsioonile sattunud. Võib-olla oleks õige inimene nendel tööpostidel löönud särama. Mina ei löönud, ma läksin lihtsalt mujale.

Võib-olla need inimesed, kes mõttetutel ametipostidel töötavad, ei tahagi midagi rohkemat. Aga võib-olla nad ei tea või ei oska mõelda sellele, mida elult tahta. Tegelikult on see üpris hirmus seisund – mitte teada, mida tahta. Aeg läheb ja see läheb tühja. Olnud päevi tagasi ju ei saa.

Kõige selle tulemuseks on tegelikult see, et isegi kui selline inimene mingeid valikuid teeb, siis need on tõenäoliselt läbimõtlemata ning too inimene lihtsalt liigub erinevate mõttetute töökohtade vahel. Sest teadmata, mida tahta, ta ei suuda ka korralikust töökohast mõtet leida.