Kõige raskem on lemmikteksasid ära visata. Poeta või pisar. Olen nädal aega edasi lükanud seda loobumisakti. Paitan jälle teksade sääri, uurin viimatitekkinud auku ja unistan, et ehk saaks veel lappida. Kuigi süda palub õmblustööd, et end mõnel esmaspäeval taas nendesse sisse libistada, siis kaine mõistus ütleb kategoorilise "ei". Olen ju neid lasknud parandada eelnevalt kolm korda. Neljandat korda saaks ju ka, kui väga tahaks, kuid läheks liiga lapiliseks. Pealegi, neljas lapp asetseks istmiku keskel ja seda oleks ebamugav kanda (loe: piinlik). Nii kõrge enesehinnang mul pole, et suure lillalaigulise persega mööda suurlinna tänavaid hööritada.

Kusjuures ma ei saa aru, kuidas üldse on võimalik sellisest kohast teksad lõhkuda ning sellisel moel. Justkui oleks mööda planku alla libistanud ning kuhugi naela taha kinni jäänud. Auk on 3x3cm. Ja ma täpselt ei teagi, kuidas see auk tekkis. Fakt on, et see pidi tekkima eelmise laupäeva tantsuõhtu käigus. Suuremat koormust enne kärisemist need püksid ei saanud. Niisiis - tõenäoliselt tantsisin oma püksid lõhki. Saavutus seegi.

Hetke otsus on, et jätan esialgu lemmikteksad alles. Ehk saab neist nö musta-töö püksid. Homme mõtlen ehk ümber ... (vajan uusi lemmikuid, eks ole).

Kummalisel kombel läks samal päeval ka mu lemmik lühikeste käistega päevasärk katki. Kuna see on sellisest riidest, mida parandada tegelikult ei saa, siis sellele lõin käega. Teenis mind palju kauem kui need viimased lemmikteksad. Vist isegi 6 aastat vedas välja. Lemmikut muidugi kannan tihedamalt kui neutraalse emotsiooniga ürpe, lemmik peabki mingil hetkel hävima. Igal juhul elasid mu lemmiksärk ja lemmikpüksid väärika elu, käies minuga kaasas palju retki, elades läbi legendaarseid hetki, ning aitasid kaasa kõigele sellele vägevale, mis minuga aegajalt juhtus. Jah, võib küll öelda, et see särk ja need püksid olid rokkstaarid, kes elasid täiega ja surid liiga vara.

Mul on kapis terve hunnik riideid, mis ei kavatsegi hävineda, sest need pole kuigi kulunud ja kuna need mulle nii väga ei meeldi ka, siis ma ei kuluta neid eriti. Ära ka ei raatsi visata - pole kombeks tervet kraami niisama ära anda. Võiks olla vastupidi - mida rohkem kannad, seda paremini säilib; mida vähem kannad, seda kiiremini kulub algosadeks. (Huvitav, kui ma sellise omadusega riidematerjali leiutan, siis kas on see seda väärt?)