Tere (lihtsalt tere, ilma põsemuside ja muude atraktsioonideta)



Lugesin elustiili rubriigist sellist soovitust kolmekümnendates inimestele: "Tee asju, et silma hakata, aga ära tee neid ainult selleks, et silma hakata." Inspireeriv. Ning mõistlik soovitus. Sest - kes teeb, see jõuab. Sest - kes jääb silma, teeb ilma. Sest - kes teeb ja jõuab ning muudab (enda) maailma, see naudib elu palju tugevamalt kui need, kes tegelikult midagi ei tee. Mina juba tean, sest ma olen mõlemat. Ja kuigi lebotamise mõnu on hea tunne, siis millegi hästi tegemine, millegi loomine, see on palju sügavam ja pikaaegsem emotsioon. (Mõtle kui pikki aastaid naudib Al Bundy oma nelja touchdown'i saavutust.)

Muidugi, teha tuleb õigeid asju. Eriti vabal ajal. Teha ei ole vaja seda, mis ei ole omane. Siiski tuleb aegajalt teha ka valesid asju. Kasvõi selleks, et aru saada, et see "pole minu teema".

Mulle meeldiks teha kiiksuga esteetilisi asju. Midagi sellist nagu see muusikavideo on (LINK). Aga paraku puuduvad oskused ning minu kõige "osavam" kiiksuga asi on unenägude nägemine. Aga sellel on seni puudunud konkreetne materiaalne väljund, kui mitte lugeda neid üksikuid kordi, kui olen saanud unenäomotiive oma postitustes või lühilugudes kasutada. Võibolla peaks söejoonistuse kuruse läbi tegema ning ehk areneb sealt midagi edasi... see selleks.

Tulles kolmekümnendate eluaastate juurde, siis eelviidatud artiklis ongi sellised tähelepanekud, mis on olulised. Vaatasin eile lisaks veel sellist lehte ning muigamapanevalt palju on nö täppi minevaid asju. Hetkel elab mu 9 aastat noorem sugulane minu pool ja juba kuu aega. Nii et mul on hea võimalus kogeda omal nahal (kontides ja ka enesehinnangus), milline on vahe kahekümnendates ja kolmekümnendates inimestel. Kindel on see, et koos jooksmas käies jään ma üpris kergesti temast maha ning tõenäoliselt tuleks temaga võrdväärse vormi saavutamiseks aasta aega sõjaväelise režiimiga trenni teha, tervislikult toituda, vältida igasugust alkoholitarbimist ning igal öösel 7 tundi magama. Aga see ei ole asi, mida ma just väga igatsen. Teine oluline erinevus vast ongi selles, et mulle meeldivad väikesed mugavused rohkem. Kui talle tähendab söömine pigem kõhutäitmist, siis mulle meeldib toitu nautida. Mõeldes kümne aasta tagusele ajale, siis tõepoolest ei olnud mugavused nii tähtsad ning piisas suhteliselt primitiivsest toidusedelist. Seega - aeg muudab mugavamaks, aga ka teadlikumaks. Ma tean, mis mulle meeldib ja tahan seda saada.

Eraldi teema on see, et mulle meeldib käituda kahekümnesena ning teha mõningad noorte meeste tembud kaasa. Pühapäeval võeti "vanamees" noortega randa kaasa ning tegin kõik need saltod ja kõhukad kaasa ning oli hiiglama hea aeg. Küll põdesin natuke, et mõjun Onu Heino'na ja võibolla kohati mõjusin ka, aga kui see nii oli, siis need tänapäeva noored on igati viisakad ja jätsid asja enda teada. Aga võibolla polegi põhjust põdeda ning praegu veel võingi neid kahekümnendate noorte asju kaasa teha. Võibolla olen ma see "lahe 30ndates onu", kes USA komöödiafilmides mõjub esilt tobeda ja magedana, aga selgub, et pole häda midagi ning tegelikult on temalt ka elutarkust õppida. Kui see nii on, siis iseenesest on see isegi täitsa ego toetav eadmine. Samas jällegi on mulle endale hakanud need kuivad, edukad ja stressis kõrvaltegelased palju lahedmad tunduma, kui need "coolid vanamehed", sest olgem ausad - kui sa oled kolmekümnendates, siis vanemate juures elav, alkoholi-, suhte- ja karjääriprobleemides vaevlev kolmekümnene ei ole väga cool. Olgugi, et nalja saab.

Pean tunnistama, et noore sugulasega koos veedetud aeg on olnud hea aeg. Nii et kui teie noored sugulased kunagi soovivad teilt peavarju mõneks ajaks, siis tegelikkuses võib see teile endale olla tähtsamgi kui sellele noorele.