Maailmas oli täna väga palju inimesi, keda ma ei tundnud.
Ja nad ei andnud mulle teed.
Mul oli janu, nad ei andnud mulle juua.
Pidin ise leidma enda eluvee.
Nägin kaugelt kaevu, kuid ei pääsend läbi - võõrad olid ees.
Trügisin, mis jõudsin, ise janust nõrkedes.
Elujanust nõrkedes.
Ja ma palusin, et andke mulle vähemasti teed.
Nad ei võtnud mind kuulda, nad ei näinudki mind.
Neid tuli juurde, kõigil eesmärk silmis.
Vaadates läbi teiste üheskoos tõttasid edasi trügides üle kõigest mis ees, mis maas.
Nii kaugemale jäi kaev, voog kaasa mind viis.

Inimlainesse takerdunult lohisesin üle väljade,
läbi kivipargi, ümber hakiparve,
läbi eelmiste minejate jälgede,
üle suve, läbi talve
kuni kevadel kukkusin viimaks maha
ja jäin lebama
üksikud võõrad veel metsikul maastikul oma teed minemas
märkamata, et olen maas ja mul on janu
elujanu
pidin ise leidma enda eluvee

nõrkusest sulgusid silmad ja suu vajus lahti
kägaras riideräbalais maas, vajusin musta unne
kuigi väga, nii väga ma tahtsin
hoopis kogeda elu ja õnne
niisiis - must uni tuli ja surin sellel hetkel
surin viimane mälestus rakkudes
- valu ja elujanu

musta une taga paljastus tähistaevas
kuldsete taevalampide tulv
kõiksuse küllus, tühjuse täius
esmanägija jäägitu lumm

kuid aeg on julm ning muljed kuluvad
ilust saab tüdimus, täiusest igavus
igatsen elujanusse tagasi
nii väga maitseb häda ja segadus
tuleb tunnistada, see pole vale
olen kannatussõltlane