Ilmselgelt pole ma Positivusel, kui ma siin arvuti taga klõbistan. Ma pole ka Eesti Vabariigi president, kes saab (suure tõenäosusega) tasuta igale peole sisse, tasuta õlut igast putkast ning ilma rahata maxi-kebabi ekstra sibulaga (olgem ausad, presidendile annaks mina ka tasuta õlut ja kebabi ning ükskõik millisele neist kahesajast või palju neid maailmas on. Merkelile siiski mitte. Merkelile annaksin jäätise. Ah, sorry, Merkel pole president. Merkel on kantsler.). Mul pole ka võimalust, et autojuht mind viib ja toob. Ma ju ei ole president.

Noh, tegelt on mul presidendi üle hea meel - kui president julgeb rahva sees õlut libistada, siis on ta väärt mees küll.

Aga tõttöelda ma ei oleks sinna läinud ka siis, kui oleks tasuta saanud. Isegi siis poleks läinud, kui oleks presidendi autoga saanud. Põhjus lihtne: ma pole Positivusel, sest ega ma ei tahtnudki minna. Võtsin jutuks, sest praegu ju on kõik Positivusel. Postitavad sotsiaalmeedias põnevaid-positiivseid pilte ja üldse on neil äge olla. Ja ma ikka ei taha minna hoolimata nendest piltidest, mis ongi ägedad ja positiivsed, sest ma lihtsalt ei taha. Mul on teine tahtmine. Mul on "kasvatan iseloomu" nädalavahetus.

Tegelikult see eelmine lõik on rubriigist "mis sülg suhu toob". Tulin lihtsalt proovima, kas blogikeskkond on end remontinud ja kas mul on võimalus videosid postitada. Ja: et voila! Saabki!
Olgu see lugu siis minu Positivus.

Loo video saab minu poolt kõrged pallid. Hea lihtne lahendus, kaadrite brightness on hästi valitud, riietus on karakteritel üllatavalt maitsekas (seal lähedal pidi olema üks maailma vingeim kaltsukas - kust mujalt selliseid ülikondi ja vihmavarje saab), riiulil olev raadiovalik on #$$$£# /siin peab olema sõna, mis väljendab väga suurt vaimustust/; videos on sellised kaadrid, mida välja mõelda ... - kas on võimalik üldse? - ; ilmselt sõideti mööda Kaplinna kaks päeva ringi ja vaadati, mis ette jääb ning kui midagi huvitavat jäi, siis öeldi "stop, wow, siin filmimegi; tüdruk roni nüüd sinna madratsihunniku otsa".

PS. video lõpp on ka paras heatujutekitada. Solist mõjub nii armsalt ujedana kui ta oma silmamunad korraks publiku poole pöörab, kui saab aru, et agulirahvas vaatab teda kui ilmaimet. Ei usu, et nii oli mõeldud. Aga välja kukkus väga hästi.

Hakkan nüüd iseloomu kasvatama. Aga enne lähen ostan endale uued teksad.