Vanamees silmitses kübara ääre alt tänaval toimuvat. Kiirustavad inimesed, mornid müüjad, igavlevad vanurid ja orjailmega lapsed. Vaatas ja mõles, et kõik on ikka sama nagu nooruses. Ainult tsaari asemel on sada tsaarikest, ruubli asemel on kroon, hobuste asemel on rattad ja autod. Need mõtted olid aeglased, kuid selged. Vanamees sulges silmad ja meenutas mõnuga veelgi seda noorpõlve aega. Puud oli rohelisemad, päike säras eredamalt, õlu maitses värskelt, Magda oli veel noor. Jah, Magda, lahkunud juba kakskümmend ja kaks aastat. Vanamees tundis kurbust, sulges silmad ja valas pisarad lauluks:

Elu läheb edasi, kuid minu elu maha jäi.
Linnad uueks kerkivad, kuid mina ikka sama rada käin.
Noortele kõik uus, minu jaoks kõik kulunud.
Noortel uus on armastus, minu arm on lahkunud.
Üksi jäin, üksi käin. Üksi jäin, üksi käin.

Aastaid mul on seitsekümmend. Vahel tundub topeltki.
Vahel tundub vastupidi - mind siin ilmas polegi.
Ei ole vaja toda, kes on vana. Ei ole tähtsust rahatul.
Ei ole väärt mu elat elu. Elu on mu hüljanud.
Üksi jäin, üksi käin. Üksi jäin, üksi käin.

Mul on siiski õnn ja õnnistus. Nimelt mul on vabadus.
Mul ei ole ühtki piiri ees. Olen linna vabaim mees.
Millal tahan, siis ma lähen. Millal tahan, siis ma tulen.
Millal tahan, siis ma olen. Millal tahan, siis ma suren.
Mida tahan, seda teen. Olen linna vabaim mees.

Aga, mis on vabadusest kasu, kui on Magda ammu surnd.
Loodan, et tuleb peagi ka minu lahkumise tund.
Et mind paradiisi aknal ootab Magda mususuu,
mis mind suudlustega külvab ja on mu elu armastus.

Vanamees lõpetas laulu, ajas end püsti ja läks ostis jäätise. Palava ilmaga parem kui õlu. Ei tee uimaseks.