Hakkasin filosoofiat kirjutama ja siis leidsin, et see on rubbish. Filosofeerimine on tihti poole valimine, mitte tõe selgitamine. Ja poole valimine tähendab tihti milleski eksimist, mida loomulikult võib ka. Aga sellisel juhul on filosofeerimine kõigest poosetamine. Nagu Twitter, milles on rohkem õukondlikkust ja silmakirjalikku koketeerimist kui seda on poliitikas.

enesekindlus lagunes praegu algosadeks ja motivatsioon gaasistus...

Hea, et ma eile õhtul endale EMT ööpoest oma esimese nutitelefoni tellisin. Küllap on see 149 eurot hülgehästi kulutatud ning minu atraktiivsus kasvab hüppeliselt ning kõik peened inimesed ajakirja Kroonika lehekülgedelt hakkavad mulle helistama. Moodsale telefonile helistada on ju moodne, isegi kui helistatakse tavatelefonilt. Oeh, parem hakkas. Enesekindlus on tagasi ning motivatsioon tuleb iseenesest. Küll on hea, et filosoofia on tänapäeval nii kergesti väljavahetatav. Piisab vaid nutitelefonist.

Uuel telefonil on üks võimalus, mis mulle kahtlemata sobib. Selleks on pildistamise funktsioon. Õige pea külvan oma blogid ja Facbookiseina üle värviliste piltidega huvitavatest, ebaloogilistest, naljakatest jne poosidest, mida maailm pakub.

Edit (8 tundi hiljem): väike muusikapala kah. Üksnädal ajukäärudest voolas välja kui vaik.