---
Aastal 2006 olin Esmakordne doonor. Alates tänasest olen regulaarne doonor. Veroška helistas kell 15.20 ja kutsus verd andma. Puiklesin natuke, kuid otsustasin minna. Ikkagi - saab varem töölt ära ja saab kogeda 'tunnetuslikku hävet' ehk siis loodetavasti sarnast tunnet esimese vereandmisega, mil pea käis ringi ja lõbus-naljakas oli olla.
Kogemus oligi tore. Juba infolauas sai huumorit. Nimelt ei tahtnud süsteem mind kuidagi registreerida. Kutsuti üks appi ja paluti teine appi. Teine ikkagi oskas öelda, et "ega siin miskit aita, logi end välja ja alusta uuesti". Hakkasime siis otsast. Andmed olid juba pea kõik sisestatud kui mind korralikult ära ehmatati. Teine meditsiiniproua tuli teisest ruumist minu kartoteegi kaardiga, vaatas korra kuvarisse ja palus kolleegil paberilehele andmeid lisada: "kirjuta nurgale HIV-positiivne." Ehmatasin selle peale ära, aga mõte oli täna väle ning meenus, et olen 0-positiivse verega ning kuulsin lihtsalt valesti. Hea, et skandaali ei korraldanud :) See selleks.
Kuna mul kerge hirm ikka oli sees, siis naljatlesin-flirtisin kõigi kitlikandjatega olenemata nende reiejämedusest, simavaatest ja aktsendist. Flirt võeti kenasti vastu ning sujuvalt läbisin hemoglobiinikontrolli, pealiskaudse haigusloo kontrolli ning vererõhukontrolli, lõpuks ka nimekontrolli - lõppastme-töötaja ehk verevõtupunkti medtöötaja küsis igaks juhuks mu nime. Tunnevad oma tööd hästi - eks see vereandmine ongi veigi kõhe tegevus ning "katus võib ära sõita". Aga ma olen tugev ja läbisin kõik testid ning suur verelaskmine algas. Õnneks midagi eriti tunda polnud. Kuid pumbatöö käis hoogsalt. Selgus, et olen keskmisest kiirem vereandja. Kui tavaline on 5-8 minutit normkoguse (450ml) kättesaamiseks, siis ma sain ca 4.30'ga oma koguse väljapumbatud. Auhinnaks sain rinda doonorimärgi. Samuti võtsin endale doonorikapist doonoritassi, et oleks meeles järgmine kord minna.
Kõige uhkem olen siiski valge sideme üle, mis katab minu vasakut küünarliigest. Kohe näha, et kangelane.
Sign-in to write a comment.