Keset maailma suurimat ookeani asub üks võrdlemisi pisike saar, kus ei kasva ühtegi puud ega ela ühtegi inimest. Küll aga on sel saarel olnud tramm, millega veeti väikesesse sadamasse saarelt kogutud linnusitta. Too osutus väärtuslikuks väetiseks, mida kaevandati saarelt 21 aastat järjest. Siis lahkuti ...

Kuid koitis päev, mil asunikud tulid tagasi, et seda väärtuslikku väetist edasi koguda. Saarel tekkis väike kogukond. Siiski ei jäädud kauaks. Paar aastat hiljem lahkuti ning maha jäi vaid üksildane mister Flockton, et hoida järjepidevust ning hoolitseda hoonete ja saare eest. Kuid ei möödunud aastatki, kui Flockton enese tappis.

Taas möödusid aastad, kuid aegajalt saabusid uued asunikud, kes tulid korraks ja lahkusid. Kuid saarele jäi inimasustusest korralik jälg - ehitati valge tuletorn, mis ookeanil seilajatele sihiks ja ohuennetajaks. Olgugi, et esimene versioon oli paras onn.

1936. aasta 13. mail võeti kaugel pealinnas vastu otsus, mis mõneks ajaks saare natuke rohkemal määral kihama pani. Tänu sellele otsusele jõuti sinnani, et ehitati senisest ajutisest tuletornis korralik majakas, mis 70 aastat hiljem ikka veel tugev ja tegus on. Rajati ka väikene külake, mis sai nime ühe ametniku järgi, kel nimeks Millersville (küll pidi tema tähtsusetu ametnik olema, kelle nimega seda tähtsusetut küla tähtsusetul saarel märkima hakati). Kohale toodi ka moodsat tehnikat nagu raadio ja ilmavaatlusseadmed. Saarest sai suure riigi üks kaugemaid eelposte sel merel.

Kuid tsivilisatsioonil polnud määratud jääda. Algas ülemaailmne sõda ning saarlased evakueeriti ja viidi kodumandrile. Alles jäid vaid kassid, kelle olid kaevurid toonud 1930ndatel. (Läks palju aastaid, et kassidest lahti saada, sest kassidel oli kerge saarel pesitsevaid linde püüda ja nosida. Kassid otsustati hävitada 1960ndatel, kuid see polnud lihtne töö ja saar kuulutati "katzenfrei'ks" alles 1990ndatel.)

Millalgi tulid kasside ja kaevurite asemel saarele teadlased ja ametnikud, kes seal teatud regulaarsusega käivad. Teised külalised pole sinna oodatud.

Selline on Jarvise saar, mille mina avastasin 20.mail 2013. aastal, kui ma avasin ajaviiteks maps.google.com, tõmbasin sik-sakitades 14 korda kaardil kordamööda diagonaalis paremale üles ja paremale alla ning seejärel 5 korda vasakule üles ja alla ning avastades ookeanitühjuse, otsustasin peatuda esimesel paigal, mida kaart näitab.

PS. Huvitaval kombel on olemas ka eestikeelne Vikipeedia leht Jarvise saare kohta.

Ahjaa, nime sai saar selle laeva ühe omaniku järgi, mis saare "avastas". See juhtis 21. augustil 1821.