Lihtne elu - tahan ja teen; tahan ja ei tee. Tahan, olen 26 aastane. Ja kui tahan, hakkan vanemaks. Ja kui ei taha, siis ei hakka. Ise endal elu loon, mul on oma elujoon

Panin täna pulloveri palja kere peale. Päris ilma alussärgita. Kohe teistmoodi tunne on. Seksikas, jah nii saab öelda. Vaatasin end salaja isegi koridori peeglist. Kergelt liibuv, pruun nagu pronks. Toob kaela esile. Nagu noor kukk, kes peab veel kasvama, enne kui jõulupraeks kitkuda kõlbab. Oleks täna reede, siis laseks vussu peale ning läeks tantsusaali hööritama. Puusad käiksid naks-naks. Põrand kriuksuks naks-naks. Tüdrukute silmad käiks naks-naks. Minul ka silmad käiks naks-naks.

Kirjutan seda teksti sügavas teadmises, et täna tuleb üks töine asjatoimetus korda saata. Teemaks on kalad, vesi, Läänemeri ja valve. Poole tunni pärast on mul selge, miks see kõik hüva on. Aga enne ööd põhku ei saa. Teadmisest tuleb vormida teos. Pagan, küüsed kasvavad

Ja kui neljapa õhta oleks alles/juba, küll ma siis alles loeks üht raamatut.

Täna omiku ärkasin paralleelselt öönäguse riimumisega: naistemies oli Pjotr suur, üle küla trubadur. Pjotril samm käib üle kanna, vilgas küünar lisa annab. Naestel süda putru täis, justkui Jessas külas käind. Lapsi palju Pjotr on saand, kasvand külast Petrograd. Saatus Pjotril siiski karm, külas puudus venna-arm. Üitskord öösel ühteropsu, veri noaga sattus kopsu. Paljuis peres lein on suur, lahkund oodat trubadur.

 

Vot dak, dumat nada, ne brõgat