Mulle anti mõista, et võiksin asuda kaalujälgimisele. Anti ka mõned soovitused, kuidas söömist jälgida. Peale esimeste sammude tegemist olen pidevalt näljane, sest juurikad tekitavad miskipärast isu. Mulle tundub ka, et kehakuju on muutunud ümaramaks ning nõlva mööda ronides on raskem kui veel talvel paksu mantliga. Kuskil on midagi valesti.

Uurisin kalorite maailma ja ei mõista, miks on evolutsioon nõnda teinud, et maitsvad toidud on kalorsuse mõttes kuradist ja maitsetud toidud aitavad hoida kehakaalu väiksema numbri juures. Kuskil on midagi valesti.

Õpetussõna ütleb, et tähtis on süüa "targalt". Tuleb toituda tihedamalt, kuid väikeste portsjonite kaupa. Tähendab, tuleb planeerida. Tähendab, kaalujälgija on rohkem toitumise ori kui ma seni olen toidu ori olnud. Tuleb jälgida, planeerida. Alluda sotsiaalsele kontrollile (nad käivad regulaarselt koos!). Oeh, see on ju sama tüütu nagu üliõpilaskorporatsioon, komsomol ja käitumiskontroll. Kuskil on midagi valesti.

No ei ole toitumine süüdi, no ei ole! Süüdi on kõigi mugavustega korter, kontoritöö ja neljarattaline transport. Inimesed ei söö end paksuks, vaid istuvad end paksuks! Ja inimesi hoitakse vangis, et nad jummala eest ei liiguks intensiivselt. Linnaruum on ehitatud võimalikult takistusvabadeks liikumiskoridorideks, et inimesed võimalikult vähe kaloreid põletaks. Ning muu linnaruum on ehitatud võimalikult täis ja tarastatud eraomandi ja äriomandi poolt, et jummala eest ei saaks inimesed leida häid kohti kalorite põletamiseks. Üksikud pargid ja spordirajatised on väikesed, väheste võimalustega ning tüütult üksluised. Vähegi huvitavamad kohad (koolistaadionid) on tarastatud ning nende põhifunktsioon tundub olevat ilusa muru kasvatamine, mitte inimeste tervise eest hoolitsemine. Jummala eest ei tohi imesed saada kuskil tasuta kaloreid põletada! Kuskil on midagi valesti.

Edasi on kaks varianti. Lihtsustatult.

Variant nr 1: ostan maja, kus on vaja pidevalt midagi toimetada ning tänu sellele toimetamisele elan 86- aastaseks.

Variant nr 2: jätkan elamist kõigi mugavustega korteris ning 40ndaks eluaastaks põen kroonilist depressiooni ja vihkan oma naabreid lihtsalt seepärast, et kedagi peab ju vihkama. Tapan end 52- aastaselt.